Ain Seppik: miks kaitsepolitseid ei huvita Tartu reformist Ili?

„Eesti on kiiresti liikumas politseiriigi suunas, kus uurimistoimingute läbiviimisel lähtutakse pigem erakondlikust taustast kui õiguslikust alusest,” märkis Seppik. „Täiesti selge, et kuriteos süüdi olevad isikud peavad saama karistatud, kuid ei tohiks olla ka väljaspool seadust tegutsevaid parteilasi.”

Seppikut ajendas riigiprokuratuuri ja kaitsepolitsei vastus järelepärimisele, mille ta tegi seoses Eesti Ekspressis käsitletud reformierakondlaste maadevahetuse ja Postimehes avaldatud Tartu endise abilinnapea Anto Ili tehingute suhtes.

Seppik nimetas naljanumbriks riigi peaprokuröri Norman Aasa vastust, et prokuratuur ei saa kinnitada Eesti Ekspressi artiklis viidatud faktide tõele vastavust, sest see eeldaks nende põhjalikumat kontrollimist.

„Ma ei saa aru, miks prokuratuur ühtesid maadevahetuse tehinguid kontrollib põhjalikumalt, aga reformierakondlaste puhul ei vaevu seda tegema,” imestab  Seppik. Tema sõnul on täpselt samalaadne kaitsepolitsei vastus, milles nenditakse, et Tartu abilinnapea Anto Ili tegevuse kohta ei ole käesoleval ajal kriminaalmenetlust alustatud.

„Ma soovisin teada, kas Ili tegevust on kaitsepolitsei põhjalikumalt kontrollinud, aga sellele ma vastust ei saanud,” märkis Seppik. „Näib, et kaitsepolitsei juhindus peaminister Andrus Ansipi arvamusest, mis on piisavaks aluseks menetlustoimingute tegemiseks või mittetegemiseks.”

Seppiku hinnangul näitab jõustruktuuride tegevus, et siseminister Jüri Pihl ihkab Tallinna linnapea tooli, kuid on valimiskampaaniat alustanud talle aastatega omaseks saanud töövõtetega.

12. novembril ning 3. detsembril kirjutas Kesknädal ühiskonnas harjumuseks saanud kaitsepolitsei aktsioonidest Keskerakonna vastu. Neid on kontsernimeedias tohutu käraga vürtsitatud fotosessioonidega kinnipidamistest, mille on üles võtnud „juhuslikult“ kohal viibinud reporterid.. Nagu me kirjutasime, pole ükski neist korruptsioonisüüdistustest keskerakondlaste vastu vett pidanud. Ent inimeste silmis on aktsioonid  oma ülesande täitnud: kõigile süüdistatutele on kurjategijamärk külge jäänud, isegi kui süüdistatud on otsesõnu õigeks mõistetud (näiteks Panov)..

Meie õiguskaitseorganid näikse tegevat kõik, et „omad joped“ mingil juhul uurimise alla ei satuks. Kasutatakse isegi absurdsusi - nagu see, millele viitab Seppik: et teatud isikute vastu esitatud faktide tõele vastavust ei saavat prokuratuur kinnitada, kuna need nõudvat „põhjalikumat kontrollimist“!

Tähendab, faktid ühtede vastu nõuavad põhjalikumat kontrollimist ja kontrollimine peab toimuma täielikus vaikuses, kusjuures, tänu meile pähe kukkunud maailma finants- ja majanduskriisile, pole kedagi, kes seda uurimist teostaks.

Teiste puhul fakte kontrollida vaja ei ole, ja mida kõvemat kära nende isikute vahistamistel tehakse, seda parem. Pärast võib vaikselt öelda, et „Ups! Ah polegi tõendeid? Kuid me ju niikuinii teame, et nad on korruptandid“.

Kesknädalal on üha enam veendunud, et kui mingis struktuuris korruptsiooni järele lõhnabki, siis on selleks struktuuriks just see, mis meid kurikaelte vastu kaitsma peab. Ja see on riigi püsimisele ohtlik.

Kn

[fototekst]  VALIMISEELNE ÕUDUSUNENÄGU: Ups! Ah polegi tõendeid... Aga teeme tõendid... Ja küll me teid vangi paneme!

Jaga |