Euroopa Liit ja Eesti: Saksa katastroika

MART OJASALU,      13. juuni 2007


Berliini müüri langemine 1989. a. tekitas Euroopas eufooria, mille kohaselt pidi Lääne-Euroopa keskel asuvast ühinenud Saksast saama kogu Euroopa majandus-tehnilise arengu vedur. Tegelikkus osutus vastupidiseks: ainsa EL-i riigina on Saksas töötajate sissetulekud isegi kuni 10% langenud, töötute arv on ulatunud 6,5 miljonini, Poola ja Tshehhi piiri äärsetel aladel esineb isegi lausvaesust. Ja sellise riigi kantsler Angela Merkel surub täna jõuga EL-ile peale oma poliitilist mudelit.

Paljude sakslaste meelest on kriisi üheks põhjuseks asjaolu, et peale sädelevat Helmut Schmidti on kantsleritoolile sattunud hallid, edevad või ebapädevad isikud: Helmut Kohl, Gerhard Schröder, Angela Merkel, kel puuduvad ideed XXI sajandi väljakutsete lahendamiseks. Endise komsomoliaktivisti (FDJ) A. Merkeli kontos on oma mentori H.Kohli reetmine ja täna eesistujana EL-is „organiseeritud segaduse" tekitamine, kui kasutada V. Giscard d'Estaingi sõnu. Meie kodumaal on aga levinud üks vana arvamus, mille kohaselt Venest ja Saksast pole meile midagi head oodata.

Saksa silmus

Euroopa rahvastele on Saksa ideoloogide Karl Marxi, Friedrich Engelsi, Rosa Luksemburgi jt tegevus toonud endaga kaasa suuri kannatusi revolutsioonide ja maailmasõdade näol. Täna laiutab Euroopas uus Saksa ideoloogia, mille eesmärgiks on „ühistel väärtustel" rahvustundeta ülitolerantse „eurokodaniku" kasvatamine. See on eestlasele nii tuttav „nõukogude inimese" ja Mihhail Gorbatshovi „Euroopa ühiskodu" õõnsatest loosungitest. See tähendab – Übermensch'ist saab Euromensch.

Kantsler Merkeli kui EL-i eesistuja käteväänamine „neljasilmakõnelustel" valitsusjuhtidega (kohtus ka peaminister Andrus Ansipiga) on eriti ohtlik seetõttu, et Berliini sinipunane Saksa seltskond võimutseb Hans-Gert Pötteringi ja Martin Schultzi isikus ka Europarlamendis. Vähe veel sellest, isegi saksa soost paavst on hakanud avalikult levitama poliitilist mädamunahaisu, vibutades näppu kord moslemite, kord rahvuslaste poole. Saksa ideoloogide püha eesmärk on Euroopa põhiseaduselepingu reanimeerimine, ning selle kogu Euroopas jõuga, ilma rahvahääletuseta läbisurumine. Sellega oleks gorbatshovilik rahvusteta „ühiskodu" küll formaalselt valmis, kuid majanduslik stagnatsioon, allakäik jätkuks veelgi suurema kolinaga.

Saksa majanduse stagnatsiooni peamiseks põhjuseks on sõjajärgse Ludwig Erhardi Wirtschaftswunderi ehk sotsiaalse turumajanduse mudeli ammendumine üleilmastuval turul. Neli Saksa juhtivat majandusteadlast hoiatasid juba 1994. a. „Wirtschaftswoche" veergudel kantsler H. Kohli saabuvast allakäigust, mille kohaselt kogu innovatsiooniraha kulub töötute toitmisele ja tootmine kolib Rahva-Hiinasse. Täna on see ennustus täitunud – Hiina on möödunud Saksast nii majanduse kui ka teaduse vallas.

Võimetuses Saksa majandust reformida on välja mõeldud ka süüdlased: rahvuslik mõtteviis ja nn neonatsid (rahvusdemokraadid). Siseministrid Otto Schily ja Wolfgang Schäuble kasutasid inkvisiitorlikke võtteid rahvustunde hävitamiseks ja levitavad natsismiparanoiat nagu Hitlerilt kodakondsuse äravõtmine, haakristi keelustamine ja muu selletaoline jura kuni Euroopa „ühise ajalooni" välja.

Pidurdamatult arenevas superjõuga Hiinas valitsevad otse vastupidised väärtused: rahvuslik kokkukuuluvus, kollektivism ja patriotism, mida juhitakse parteiliselt vertikaalsuunas. See juhtimismudel on Saksas tuntud Maximilian Weberi töödest ja rakendus ilma mingi liberalismita üliedukalt juba nii Saksa keisririigis kui ka natsiajal.

Eestis on riiklikku juhtimismudelit tabavalt käsitlenud Indrek Neivelt (PM 3.03.2007): „Täielik demokraatia, sõnavabadus, vabaturumajandus pole jätkusuutlik. Rahvad, kes seda viljelevad, surevad lihtsalt välja."

Ennenägematu rahuaegne rahvuslik kängumine on iseloomulik just Saksamaale ja Eestile. „Tundub, et Prantsuse revolutsiooni loosungitele on veel vara anda positiivset hinnangut" – nii on maininud üks Rahva-Hiina juhte. Ilmselt ülim tõde!

Sellise majandusliku vähikäiguga kaasnevad shokeerivad poliitilised mängud, kus ekskantsler G. Schröder asus juhtima Vene–Saksa gaasitoru-kontserni ja sokutas oma truu kantseleijuhi Frank-Walter Steinmeieri välisministritoolile. Ikka selleks, et teha oma taskule soodsaid otsuseid.

Slaavi luine rusikas

Kui A. Ansip on näidanud ennast A. Merkeli truu mõttekaaslasena, siis endise nõukoguliku idabloki vaeste slaavi riikide kohta seda öelda ei saa. Saksa piirinaabrite Poola president Lech Kaczynski ja Tshehhi president Vaclav Klaus on teinud palju, et läbi kukutada Merkeli ideolooglisi visioone rahvusteta „ühiskodust". Ekskantsler Schröderi usaldusmees, välisminister Steinmeier läks näost lausa kaameks, kui slaavlased vastu Saksa tahtmist avaldasid soovi oma territooriumile paigaldada USA raketikilp, mis on omamoodi vastuaktsiooniks Balti mere gaasitorule.

Saksavastased meeleolud valitsevad ka Serbias, kes ei lepi Kosovo ümberrahvustamisega sisuliselt Suur-Albaaniaks ega unusta oma linnade pommitamist Saksas baseeruvatest USA baasidest.

Läbikukkunud eurokonstitutsiooni elustamise korral nõuavad slaavi rahvad rahvahääletuse läbiviimist, mida tandem Merkel–Steinmeier üritab aga kogu jõuga vältida. Sellises olukorras on Saksa poliitikute ilukõned õigusriigist ja demokraatiast lausa mõnitav irvitamine. Saksa postdemokraatlik kartellileping Euroopa rahvaste kõrvaletõrjumisega on täna EL-i peamine valupunkt.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)