Ravimiabist ja ravimiärist

Kai Kimmel,      21. märts 2007


Kümne aastaga on Eestis palju muutunud. Ka apteegialases tegevuses, kus on kokku põrganud kaks maailmavaadet: ravimiabi on muudetud ravimiäriks.

1995. aastani ravimiabi oli tervishoiuteenus, apteek – tervishoiuasutus, apteeker – tervishoiutöötaja. Apteekide tegevust suunasid ja apteeke võisid omada vaid proviisoriharidusega inimesed.

Mõjukad äriringkonnad leidsid aga juristide abiga, et see on lubamatu – põhiseadusega vastuolus. Kiirelt tehtigi seadustesse vajalikud „parandused" – ravimiabist sai ravimiäri ja apteegist äriettevõte. Sellele andis oma õnnistuse Riigikogu tollane koosseis.

Algas enneolematult kiire uute apteekide avamine. Igaüks püüdis võita endale oma turuosa. Tänaseks on apteegiteenust pakkujate arv Eestis kahekordistunud.

Apteegiomanike ring on kirju: ärikad, hulgimüüjad, juristid, arstid, loomaarstid, samuti „tankistide" juhitavad riiulifirmad… Ei puudu isegi kingsepast apteeker. Apteeginduses tegutsemisest unistavad bensiinijaamad, kioskiketid ja toidukauplused – seda kõike inimeste parema teenindamise sildi all.

Tegutsevate apteekide ülevõtmiseks ja mõjutamiseks kasutatakse erinevaid nippe, üks alatum kui teine. Lihtsaim viis toimiv apteek üle võtta on teha seda ruumide kaudu. Kuna enamik apteeke asub rendipindadel, siis varem või hiljem kuulutatakse välja uus rentimiskonkurss. Tulemuste teatavaks tegemisel selgub, et seda ei võitnud senine apteeker, vaid mingi tundmatu riiulifirma. Ja läinud need ruumid siis ongi. Nii tehti Tallinnas näiteks Magdaleena ja Tõnismäe apteegiga, ning need pole ainukesed.

On teisigi, keerulisemaid skeeme. Leidub "ilusamaid" ja räigemaid mõjutamisi.

Sageli on kuulda arvamusi, et vaba ettevõtlus on ainuõige, et konkurents paneb kõik paika, et tugevad jäävad alles ja nõrgad surevad välja. Võiks ju küsida: mis selles siis halba on?
Samas tuleb küsida: mida head on andnud apteegialase tegevuse muutmine ravimiäriks?

Kas apteekide arvu kahekordistumine on kaasa toonud ravimite hinna languse?
Vastus: ei ole.

Erinevalt tavakaubandusest ei suurenda uue apteegi avamine ravimite tarvitamist. Ravimeid saab ja tohib kasutada siiski ainult niipalju, kui on vaja. Seega ei too apteegi avamine kaasa ravimikasutuse suurenemist.

Kuna Eestis kasutatavad ravimikogused ei suurene, ei saa uue apteegi avamine langetada ka ravimihindu. Apteek ise hindu tõsta ei saa. Ta ostab ravimid hulgimüügiettevõttest. Neis on aga ravimite hinnad praktiliselt ühesugused.

Apteegi-juurdehindlus on igale ravimile riiklikult fikseeritud. Seetõttu ulatuvad hinnaerinevused mõnekümnest sendist paari kroonini. Üksnes mitteravimite (toidulisandite ja loodustoodete) hinnad võivad rohkem erineda.

Apteegi ülalpidamine tuleb aga igal juhul kinni maksta: katta rendi-, elektri- jm. püsikulud, maksta töötajatele palka, koolitada kaadrit, hoida apteegis pidevalt vajalikku ravimivalikut jne. Kõrvutiolevate apteekide läbimüük lihtsalt jaguneb nende vahel, mille tagajärjel on mõlemal raske majanduslikult toime tulla.

Kas apteekide kuulumine ravimite hulgimüüjatele, ravimite väljakirjutajatele ja teistele ainult omanikutulu teenivatele ettevõtjatele langetab ravimihindu?
Vastus: ei langeta.

Eestis oma ravimitööstus puudub. Seetõttu sõltume välisfirmadest ja nende määratud hindadest. Apteek ise ravimeid importida ei tohi. Ravimihindu ei tõsta apteekrid, vaid ravimitootjad.

Eestis on ~4000 retseptiravimit. Hinnakokkuleppeid tootjaga on riik sõlminud ainult sadakond. Kõigi ülejäänute eest maksame niipalju, kui tootjafirma küsib, aga küsib ta ikka rohkem kui mullu.

Ravimite hulgimüügiettevõtte huvi on tagada ja suurendada oma turuosa. Apteegi sõltumine hulgimüügifirmast seob nii ravimite sortimendi kui ka hinnad selle hulgimüüjaga.

Veel suurem huvide konflikt tekib ravimite väljakirjutaja apteegis. Selleks et ei tekiks kiusatust välja kirjutada kallimaid ja vaid enda apteegis olemas olevaid ravimeid, ongi kogu maailmas ravimite väljakirjutamine ja väljastamine seadusega lahutatud.

Kas apteekide rohkus ja vaba asutamine on ravimite kättesaadavust parandanud?
Vastus: ei ole.

Täna saab ravimiäri teha igaüks seal, kus soovi on. Äri aga edeneb kohas, kus liigub raha, s.t linnade peatänavatel ja kaubanduskeskustes.

Nii on näiteks Viljandi peatänava mõnesajal meetril viis apteeki. Samal ajal on maa-apteeke viimase 10 aasta jooksul suletud umbes 50.

Apteekide ümberpaiknemisel maalt linna on väga tõsised tagajärjed. Maal paikneva perearsti töö muutub mõttetuks, kui tema patsiendid peavad linna rohu järele sõitma. Maainimese ravimiostukulud on sellised: ravimihind + 2 bussipiletit + kaotatud päev. Lihtsam on perearsti juures linnas käia.

Samas on apteegi tähtsus pidevalt kasvanud – siin on kõige kergemini kätte saadav tervishoiuteenus. Apteegikülastuseks pole vaja ette registreeruda ja spetsialisti nõuanne on tasuta. Sageli pöördutaksegi arsti asemel apteeki. Bensiiniga pestud pead ja sügelistest kärnas ihu tohterdab sageli esimesena apteeker.

Tallinna kaubamajades ei panda veel ühe täiendava apteegi avamist enam tähelegi. Maal aga tähendab ainsa apteegi kadumine sotsiaalset probleemi kogu piirkonnale.

Kui maalt kaob kool, apteek, perearst jm, kas kolimegi kõik Tallinnasse, nagu kunagi soovitas Jüri Mõis?

Kas apteekide lisandumine ja äriline juhtimine on parandanud ravimiabi kvaliteeti?
Vastus: ei ole.

Apteekide arv on Eestis kümne aastaga kahekordistunud, elanike arv aga väheneb jätkuvalt. Võitlus turuosa pärast on võitlejad ära kurnanud.

Vastuseta jääb küsimus: kuidas suudetakse igas kuus 1000-kroonistel ruutmeetritel avada täiendavaid apteeke?

Kulusid hoitakse kokku teenuse enda arvelt. Kuigi erialakaadri hulk on viidud miinimumini, on tekkinud tõsine puudus kvalifitseeritud farmatseutidest ja proviisoritest. Kaubapaigutajate ja "ilutoojate" sildi all on nii mõnigi ettevõtja tööle võtnud erihariduseta inimesi.

Loobutakse kulukatest töölõikudest – kuigi kohustus ravimit valmistada on igal apteegil, on "kokkuhoidlikud" omanikud oma apteekides sellised kulukad tegevused välistanud.

Ravimite valmistamise "luksust" lubavad endile veel apteekrite apteegid, kus on kohta erialastel standarditel ja kutse-eetikal. Enamasti on apteegis valmistatud haavasalvid, köharavimid jm peaaegu kaks korda odavamad kui tööstuslikud analoogid.

Odavam on tööle võtta madalama hariduse ja kvalifikatsiooniga töötajaid. Erialane enesetäiendus ja kvalifikatsioonitõstmine hinnatakse sageli liigluksuseks.

Võimalikult suure omanikutulu saamiseks on vajalik iga hinna eest rohkem müüa. Reklaam meedias ja mitmesugused kampaaniad on siin head abimehed. Kas see aga ka haigete tervist parandab?

Arstiabis pööratakse aina enam tähelepanu kompleksravile, haiguste ennetamisele, nõustamisele. Miks aga peetakse normaalseks olukorda, et apteekri palk sõltub läbimüügist?

Kas inimeste tervist aitaks edendada ravimite müük bensiinijaamades, kioskites, turul?
Vastus: ei aitaks.

Igal aastal avaldatakse tervishoiustatistikat. Kuigi olukord paljude haiguste ravimises on paranenud, esineb siiski küllalt tõsiseid haigusseisundeid, mille ravi on puudulik või mis selgelt on ala- ja üleravitud.

Ravimitarbijaiks on enamasti vanemad inimesed ja väikesed lapsed. Nende ravimid ei ole ainult validool ja söetabletid. Eakamate põhirohtudeks on südame- ja veresoonkonna ravipreparaadid. Ka imikute ja väikelaste ravimite annustamine on omaette teadus. Seepärast pole ravimite andmine erialase ettevalmistuseta inimeste kätte õige ja ohutu lahendus. Pigem on siin tegemist kellegi äriideega. Samahästi võiksid ka maapoodide ja -koolide aset hakata täitma bensiinijaamad.

Milline siis oleks lahendus?

Ravimiabi tänane korraldus on raskes kriisis. Vajalik on teha poliitiline otsus: kas jätkame senisel kursil, kus apteegialane tegevus on tavaline ettevõtlus – ravimiäri – ning lepime selle kaasnähtustega, või peame siiski vajalikuks ravimiabi kättesaadavuse ja kvaliteedi tagamise süsteemi korrastatud arengut? Kahte korraga ei ole võimalik teha.

Tuleb endalt küsida: kas apteegialane tegevus on omanikul tuluteenimise eesmärgiga tavakaubandus või tervishoiuteenus, mida igaüks meist sooviks saada? Kas tahame, et meie tervis oleks äriasi, või soovime, et meid ravitaks sõltumatult ning me saaksime parimat võimalikku abi?

Kuna apteegid ei ole täna tervishoiusüsteemi osa, on seni loobutud valdkonna arengukava koostamisest. Ja kuigi ravimipoliitika eksisteerib senini ainult eelnõu vormis, on sealgi fikseeritud apteegialases tegevuses esinevad tõsised probleemid.

Eesti Apteekrite Liit on teinud Sotsiaalministeeriumile ettepaneku valdkonda korrastada. Lisaks arengukava väljatöötamisele näeme ravimiabi kättesaadavuse tagamise ainsa võimalusena kehtestada uute apteekide avamisele demograafilised ja geograafilised kriteeriumid. Kuigi, elanikearvu arvestades, on Eestis apteeke peaaegu kolm korda enam kui Euroopas keskmiselt, ei taga apteekide praegune paiknevus ravimite kättesaadavust üle Eesti. Kuna pool apteekide käibest on Haigekassa makstud soodusravimite raha, siis miks ei peeta vajalikuks valdkonna riiklikku koordineerimist ning soodustatakse apteegivõrgu väärarenemist?

Mõne äärmusliku erandiga on kõik EL-i liikmesriigid kehtestanud apteegivõrgu ühtlaseks paiknemiseks selged kriteeriumid. Ravimiabi peab olema meist igaühele kättesaadav.

Ühtsete stabiilsete ravimihindade tagamiseks ja ravimikulutuste vähendamiseks oleks vaja kõikide ravimite kohta sõlmida riiklikke hinnakokkuleppeid. Teistes riikides saavutatakse niiviisi üleriigiliselt ühtsed ravimihinnad – Lapimaal maksab arstirohi samapalju kui Helsingi kesklinnas. Eestis räägitakse aga täna hoopiski vastupidisest – ravimihindade vabakslaskmisest.

Apteegiomanike ringi ja seega sisuliste apteegialaste otsuste langetajate hulka ei tohiks kuuluda ravimitootjad, hulgifirmad ja ravimite väljakirjutamise õigust omavad isikud. Ka Eestis tuleks järgida Euroopas üldiselt kehtivaid tavasid: apteegiomanik saab olla vaid samas apteegis erialatööd korraldav isik (või isikute grupp).

Viidates põhiseadusele on Eestis õigus tegelda apteegialase tegevusega antud igale soovijale. Samas annab põhiseadus õiguse seada piiranguid, kui seda on demokraatlikus ühiskonnas vaja. Tervishoid ja ravimabi on valdkonnad, kus niisugused piirangud on põhjendatud ja vajalikud. Ühe isikutegrupi õigus tegelda ettevõtlusega ei tohi halvendada teiste isikute õigust saada sõltumatut ravimiabi.

Ravimid, sh psühhotroopsed ja narkootilised ravimid, on kõrgendatud riskiga tooted, mille käitlemise eest vastutamine saab täielikult lasuda ainult apteegi omanikul. Seetõttu olen seisukohal, et üldapteegi tegevusloa andmine ainult proviisorist apteegijuhatajale ja apteegivõrgu paiknemise reguleerimine pole Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolus.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)