Pole isemõtlemist, pole omanäolisust

TIINA TAMMAN,      08. jaanuar 2003


Olen aastaid olnud kimbatuses: kes ikkagi Eestis on ajakirjanik? Varem polnud kahtlust. Teadsin, et Mart Kadastik näiteks oli suurepärane ajakirjanik. Ent praegu on mul tema seisust raske määratleda. Või mida arvata Toomas Alatalust või Jaana Padrikust?

Ajakirjanike Liiduski on inimesi, keda on raske ajakirjanikuks pidada. Võibolla polekski see oluline, kui mitte ajakirjandus ise ei kipuks lahterdama inimesi parteilise kuuluvuse alusel, eriti praegusel valimiste ajal. Parteilist kuuluvust on ju teadagi lihtsam määrata. See ei puuduta ainult ajakirjanikke, ent kuna ajakirjanik on see, kes lugejale maailma lahti seletab, siis on ajakirjaniku parteilisel kuuluvusel hoopis teine kaal. Ja ometi, minu meelest on see parteilisuse ületähtsustamine.

Milleks on Eestis vaja ajakirjandust praegusel kujul?

Mida tähendab see lugejale? Esiteks seda, et tal pole valikut. Lugeja on sunnitud leppima mõttega, et parteiline kuuluvus on oluline, võib-olla isegi möödapääsmatu. Kas lugeja samas üldse kujutab ette, et on riike, kus parteid on hoopis väiksema tähtsusega kui Eestis? Kas lugeja isegi aimab, kuidas võiks ajaleht välja näha ilma parteilise propagandata? Isegi Äripäev ja Molodjozh Estonii, kus parteilisi kirjatükke on muidu vähem, avaldavad meelsasti artikleid riigikogulastelt, kes üritavad õigustada oma partei tegemisi või plaane.
11. detsembri Kesknädal avaldas ometi artikli sütitava pealkirja all "Kes ja kus kirjutaks reaalprobleemidest?", mida asusin elevusega lugema, ent asi piirdus vaid kultuuritemaatikaga. Esitati küll küsimus, miks ja kelle jaoks kultuuriväljaanded üldse ilmuvad, aga kas ei tuleks seda küsimust laiendada tervele ajakirjandusele? Milleks on ajakirjandust praegusel kujul üldse vaja? Ajalehed ei tooda kasumit, neid on enamasti igav lugeda, aga ometi nad ilmuvad!

Kuidas elatakse teistes endistes sotsialismiriikides?

Rahvas tahaks võibolla lugeda tegelikust elust, ja mitte ainult Eesti kohta. Kesknädal on näiteks kirjutanud omajagu korteri- ja kodutusprobleemidest, ent ikka vaid Eestis toimuva najal. Eesti pole samas nii unikaalne, et samalaadseid probleeme poleks näiteks Ungaris või Ida-Saksamaal. Kas meil poleks sealt midagi õppida? Poliitikute omavahelised tülid, millest ajakirjandus tihti kirjutab, pole ju eriti huvitavad. Lugeja jaoks oleksid pigem õpetlikud näpunäited selle kohta, kuidas teistes endistes sotsialismiriikides on võideldud oma korteri või töökoha eest. Siinset ajakirjandust lugedes jääb aga paratamatult mulje, et Eesti on maailma naba ja välismaal sünnivad vaid samasugused nõmedused kui Eestiski. Ometi on Eestis tõlke, kes võiksid naaberriikide ajalehtedest midagi sobivat Eesti jaoks välja valida. Muidu jäävad meie arusaamad maailmast nigelaks.
Näiteks 4. detsembri Kesknädal kirjutas Euroopa ajakirjandusauhinnast, mille said kaks Eesti ajakirjanikku. Kirjatükist aga ilmneb, et võistlustööd olid eesti keeles ja ka zhürii koosnes vaid eestlastest. Nii et tegu näib olevat auhinnaga, mille pani küll välja Euroopa Liit, ent milles eestlased ei konkureerinud välisajakirjanikega. Aga kas me teame, kas Eesti ajakirjanik on üldse konkurentsivõimeline?

Kutsun üles subjektiivsusele

On hea, et Heimar Lenk 11. detsembri Kesknädalas küsib, miks ajakirjanikud poliitikasse lähevad. Ta arutleb, kas Enn Eesmaa telenägu muudab etteloetava uudise valimiste eel ebaobjektiivseks. Mina tahaksin aga Eesti ajakirjanikke üles kutsuda just subjektiivsusele. Teen selle üleskutse lugejana ja arvan, et minutaolisi on teisigi. Minul lugejana on tohutu puudus subjektiivsetest uudistest, mis oleksid ajakirjaniku poolt isiklikult läbi tunnetatud. Seda zhanrit Eestis ei viljelda. Isegi siis, kui ajakirjanik saadetakse kalli raha eest (vahel isegi maksumaksja raha eest) väliskomandeeringusse, oodatakse temalt sealt kuivi ja igavaid materjale, milles täiesti puudub omanäolisus. Ent eks isemõtlemine ole raske töö ja hoopis lihtsam on kirja panna kellegi parteilist kuuluvust.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)