Feministide streigid Eestis ja maailmas

Nimelt tahtis mingi feministide seltskond korraldada 8. märtsil rahvusvahelise naiste streigi. Sildiga „A day without a woman” (Päev ilma naiseta. – Toim.). Kel huvi, vaadaku https://www.womensmarch.com/womensday. Vist oli nende korraldatud ka see huvitavate mütsidega paraad Trumpi vastu?

Selle teadmise otsa sattumine oli puht juhuslik. Põnev tundus. Päeva pikalt veel ees, võib küll aega klikkamisele raisata – mõtlesin. Ürituse idee iseenesest oli huvitav: kannatav õeke, võta 8. märtsil päev vabaks igasugu tööst; rippumatult, kas sa selle eest raha saad või mitte. Ühesõnaga, tehti üleskutse naistele: ära mine tööle ja ära tee kodus ka midagi! Ära käi poes, kui just poodi ei pea naisterahvas! Kanna punast märgiks, et toetad püha üritust! Ligitõmbav, mis?

Eks läksin hiljem internetist uurima, kui’s üritus läks. Internetis leidus mõndagi. Ainult üks pisiasi – kuupäev. Viskas ette rodu linke küll, aga kõik enne 8. märtsi. Üleskutsed, et löö kaasa. Mitte aruanded või uudised. Mis seal vahet, kuidas ainukest ja kordumatut elu magama panna? Klikkasin aga edasi, kuni üksikud pärlikesed tulema hakkasid.

Washingtonis nimelt kõndis 1000 naist Kapitooliumile, ning leidis tervitust ja poolehoidu progressiivsematelt-punasematelt rahvaesindajatelt. Üht-teist veel: osalenute vaimustavaid kiljatusi, et kui tore, kui vahva, pandi vastu nägu seksistidele.

Naiste streik pole midagi uut. Vanimat teadaolevat on kirjeldatud Aristophanese „Lysistrate’s”: naised ütlevad, et, lollid mehed, lõpetage see Peloponnesose sõda ära, muidu me keeldume... ee... Noh, mõelge ise, mina juba punastan oma marukristliku kasvatuse otsast.

1975. aastal tegid selle ära Islandi naised. Nad küll ei kasutanud väljendit streik, vaid vaba päev, aga mõte ikka sinnapoole: mis saab siis, kui naised jalad seinale viskavad? Väiksem palk teemaks niikuinii. Niisiis, 24. oktoobril olid viikingid naisteta. Osavõtt olnud 90%.

Meestele hakkas koitma küll, et ilma valküürideta on ikka paha. Kalavabrikud seisid, lehed ei ilmunud, pangadirektorid pidid ise letti ronima, lennud jäid ära, koolides enamik tunde jäi ära.

Samas, niipalju kui kokku lugedes aru saab, oli kogu ettevõtmine võrdlemisi muhe. Viikingitel oli nähtavasti ka huvi teada saada, mis juhtub. Tööpostidel tehti tühjaks tube, kuhu panna kaasavõetud alaealised, sest naised keeldusid ka lapsi hoidmast, ja sinna varuti mänguasju, kunstitarbeid, komme. Võib küll kahtlustada, et paljud naised tegid suli ja seadsid eelmisel päeval söögid valmis, sest viiking on liiga rumal pliidi manu lubamiseks; soojendamisega ehk saab ikka hakkama.

Vaheteemana: vahel on raske tabada, mispärast Skandinaavias see eriti äärmuslik võrdõiguslus lokkama on läinud. Ajalooliselt on sealsed naised olnud ju kõvasti vabamad kui veinikultuuri-maade naised.

Isegi keel ütleb üht-teist – kuningas ja kuninganna ei ole skandinaavia keeltes samatüvelised sõnad. Kung ja Drottning rootsi keeli, näiteks. Kõvemad keeletargad võivad välja naerda, aga drots tähendab riigihoidjat/asevalitsejat kuninga äraolekul. „Naise koht on rusika ja pliidi vahel”-mõtteviis vaevalt et seal elujõuline olla sai.

Valküürid said oma tahtmist. Said võrdõiguslikkuse seaduse, ja mõni aasta hiljem esimese tsiviliseeritud maailma naisterahvast presidendi.

Hüva, kui mängiks sama stsenaariumi läbi Eestit arvestades?.. Meiegi oleme pisike maa, nagu Island. Tegelikult on Island kaks korda suurem; neid on neli korda vähem, aga aastal 1900 oli neid, muide kaksteist korda vähem kui meid. Vist ainuke tõhusalt sigiv valge rahvas. Üks islandlane kord seletanud, kuidas ta juhtus kuues laps olema: tead, ööd on meil pikad, ja teha polnud vanematel seal tundru vahel suurt midagi.

Aga mis sellest, tillukesed oleme mõlemad ikkagi. Ma ütlen tuimalt ära: Eestis see kõigi naiste streik kukuks läbi. Kolinaga, visinaga; mistahes onomatopoeetilist väljendit keegi pruukida tahab.

Streik peab ennast tunda andma. Palju neid streike meil siin olnud on, millest välja on tehtud? Oli mõni aasta tagasi tervishoiutöötajate streik. Bussijuhid on kah üht-teist öelnud. Võib-olla veel midagi, aga peast ei ütle ära ja teeselda ei taha.

Esimese puhul läks viltu, et ega sa tervisele enne pihtasaamist eriti mõtle. Trauma ju ikkagi töötas. Muu ravi – päev nüüd ees, päev nüüd taga. Kui see pole just täpselt sinu enda päev. Järjekorrad niikuinii sellised, et anna olla.

Tervishoiutöötajate streik oleks mõjunud, ma kahtlustan, kui oleks kaasatud kõik tervishoiusüsteemis olevad töötajad. Ehk siis ka torumehed, kanalisatsiooni- ja assenisatsioonitöötajad. Keeranuks kasvõi üheks päevaks terviseametnikel, tervisearendajatel jm rahapõletajatel nende trendikates kontorites vee kinni ja äravoolu umbe. Kohvimasin ei tööta ja hais, hais... Nojah, ma olengi õel.

Naised on igal pool. Seadusest võib küll järele vaadata, kuhu neid veel alatult ei lubata. Tekimadruseks ja tuukriks, näiteks. Muuseas, naistel on keelatud ka tõsta enam kui 15 kg. Kontori veeautomaadi balloon on 19 liitrit. Kui palju on neid mehi, kes taipavad piigale appi tulla, kui balloon tühjaks saab? Kah mul seksistid!

Naised on siis enam-vähem igal pool, seega peaks nende üldstreik elu seisma panema. Aga siin on üks aga.

Naisi tuleb veenda. Kõiki. Mis teeb algatamise päris raskeks. Juba keele pärast. Veerand naisi siin maal elavad teises keeles, teistes uudistes. Teises kultuuris kah. Vene naine on täiesti teistsugune kui eestlanna. Selle kohta on hea mitu õelat anekdooti, mida võib kokku võtta nii: vene naine on mehepoja elu pikendav, aga eesti naine lühendav tegur. Vene mees võib jaurata ja möirata, aga oma palga viivad paljud neist ikka veel illikukusti naise kätte.

Nüüd klassiküsimus, kõlagu see pealegi marksistlikult. Naiste alamakstuse vastu sõdijad ise küll alamakstud pole. Igasugu õiguslus on ammu kõva äri, kus head rahad liiguvad. Puhtalt klassivihast, võib-olla kadedusest saadavad need väikesepalgalised naised igasugu üleskutsed pikalt: oleks mul selline palk ja selline töö, aga praegu ma lahti lastud saada ei taha! Pealegi tunnetavad inimesed päris hästi, kui neid ilusa jutu tagant tegelikult põlatakse. Kes on kassapidaja, on nn tugeva ja iseseisva naise meelest saamatu ja rumal; kuigi kasulik ette näidata, kui vaja projekti kirjutada vahendite peale saamiseks. Ega väljend härrassotsialist tühjale kohale tekkinud.

Hästi, aga naised on kõrghariduse üle võtnud. Hinnatud spetsialistid, võtmeisikud – kui need kõik ükspäev kohale ei ilmu, on seksistid ikkagi käpuli.

Ei tarvitse. Vaadake kõigepealt, mida see niinimetatud kõrgharidus tänapäeval inimesele annab. Neetult palju on alasid, kust neiud väljuvad tühja pea ja ülikõrge enesehinnanguga, olles veendunud, et neil on püha õigus hästitasustatud mugavale ametipostile. Mida riik ja kolmas sektor lahkesti ka võimaldavad. Seal need võitlejad ju toimetavad! Sealt võib küll streikijaid leida.

Arvate, et elu jääb seisma, kui miski nõunik, lauaülem, kuraator, ekspert – õiguste ekspert – kohale ei tule? C. N. Parkinsoni surematu tähelepaneku järgi annavad ametnikud üksteisele tööd. Sellest võib järeldada, et kui pooled pausi panevad, on kohalolijatel poole vähem tegemist. Tudengid, kellele jääb pidamata naisuuringute loeng, lähevad õllele. Koolilapsed huligaanitsevad sotsiaalvõrgustikes. Selle elab üle.

Väljaspool tööd. Aeg on edasi läinud, me ei ela aastas 1975. Väga ja väga paljud naised on tänapäeval üksikud. Kui tugev ja iseseisev üksik naine võtab kodutöödest streikida... Kassidele ikka ta süüa annab, muidu läheb loomapiinamise alla. Üksiku mehe on kodumasinad vabastanud vajadusest naise kui tarviliku riista järgi majapidamises. Laste kantseldamine... Meil polegi siin peaaegu lapsi. Noored emad võivad samamoodi kui n-ö lihtnaised ära tabada põlastuse, mida võitlevad feministid nende vastu tunnevad: rumaluke, kõigepealt tuleb ennast teostada, karjääri teha, mitte paljuneda, nõme emane! Ma ei mõtle sellist hinnangut välja – ise kuuldud ja loetud.

Nii et, vabandage, feministid ja võrdõiguslased, teid ei ole mingit tarvidust tõsiselt võtta.

JÜRI PINO,

kirjanik

[esiletõste:] Igasugu õiguslus on ammu kõva äri, kus head rahad liiguvad.

[fotoallkiri]

Feministide poolt 8. märtsil Washingtonis korraldatud üritusele „A day withoutawoman” (Päev ilma naiseta) kogunes 1000 naist.

Foto: learningenglish.voanews.com

Jaga |