Kadunud päevikumärkmed

Tallinnas sündinud ja kasvanud Alfred Rosenberg oli üks saksa natsionaalsotsialistide juhtivaid ideolooge. Teise maailmasõja ajal sai temast Saksamaa poolt okupeeritud idaalade (Balti riigid, Valgevene ja Ukraina) riigiminister. Pärast sõda mõisteti ta Nürnbergi protsessil surma ja poodi üles.

Kadunud päevik

Rosenbergi päevik leiti sõja lõpul ühest Baieri lossist. See koosneb lahtistele lehtedele tehtud märkmetest, mis polnud mõeldud avaldamiseks. Need on avameelsed ülestähendused mitmesugustest kohtumistest, nii ametlikest kui ka mitteametlikest koosviibimistest, igapäevasest tööst ja elust üldisemalt. Leidub muljeid inimestest ja mõtisklusi erinevatel teemadel.

Rosenberg hakkas selliseid märkmeid tegema pärast seda, kui natsionaalsotsialistid Saksamaal kogu võimu enda kätte koondasid, et kasutada neid hiljem abimaterjalina raamatu kirjutamisel. Nürnbergi protsessil kasutati neid alguses süüdistusmaterjalina tema vastu, aga kui seda päevikut soovisid kasutada kohtus tõendina ka Rosenbergi kaitsjad, siis ei suudetud seda enam leida.

Robert Wittman ja David Kinney maalivad nüüd eesti keeles ilmunud raamatus "Kurjuse päevik. Alfred Rosenberg ja Kolmanda Reichi varastatud saladused" kaasahaarava pildi sellest, kuidas Rosenbergi päevik sel sajandil lõpuks uuesti päevavalgele ilmus – selle oli kõrvale toimetanud ameeriklaste süüdistusmeeskonda kuulunud Robert Kempner, juudi päritolu Saksa jurist, kes juba 1930-ndatel üritas Preisi siseministeeriumi õigusnõunikuna saavutada Adolf Hitleri vastutusele võtmist ja natsipartei keelustamist.

Wittman ja Kinney annavad ühtlasi laiema ettekujutuse kõnealusel ajajärgul toimunust, tuginedes seejuures osaliselt Rosenbergi päevikule, kuid konkreetselt Eestiga seonduvast on nende raamatus juttu väga vähe.

Seetõttu sai uuritud nüüd algmaterjali ennast.

USA holokaustimuuseum on teinud veebis avalikult kättesaadavaks 425 lehte Rosenbergi märkmetega, mis ulatuvad 1936. aasta aprillist 1944. aasta detsembrini. Neid märkmeid ei ole tehtud väga süstemaatiliselt.

Vahepeal on Rosenberg pannud paberile pikemaid mõtisklusi, vahepeal aga olnud üsna visandlik. Leidub küllaltki pikki perioode, mille kohta ei ole kirjutatud midagi – on loomulikult võimalik, et osa lehti on aja jooksul teiste hulgast lihtsalt kaduma läinud või kõrvaldatud. Sellegipoolest on tegemist huvitava materjaliga, kust leiab nii mõndagi üllatavat.

Kohtumine baltlastega

Rosenbergi märkmetest selgub, et plaanidest maailma bolševismivastaste jõudude ühendamiseks ning "kõigi Nõukogude Liiduga piirnevate riikide kindlustamiseks" oli tal Hitleriga juttu juba 1936. aastal, kuid Eestit mainis ta (praegu avalikult kätte saadavates päevikumärkmetes) esimest korda alles 1939. aasta mai keskel, kui tema jutul käis paar siit pärit inimest. Rosenberg töötas sel ajal natsipartei välisasjade osakonna juhina, omamoodi mitteametliku välisministrina, kes arendas võimupartei sidemeid erinevate riikide poliitiliste ringkondadega.

//"Tõelise eesti talurahva" ülesandel oli minu juures kaks baltlast. Nad andsid mulle üle eesti taluleiva ning jätsid kirjalikult sõnastatud pöördumise, väidetavalt nende ringkondade (vabadussõjalaste) nimel, kes kord praeguse valitsuse poolt vaikima sunniti: tunnistades 700-aastast ühist saatust paluvad nad, et Saksa Riik eesti rahva kaitsmise üle võtaks, seda protektoraadi vormis. Nad nimetavad mulle nende Eesti kindralite nimesid, kes siin kaasa löövad. Päts olevat üks vana mees, valitsushärradel olevat kõigil raha Rootsis. Nad on kindlad, et kui venelased tulevad, siis allutatakse eesti talurahvas bolševismile. Nad tahavad teada, kas Eesti saatus meile korda läheb, kas jätame kaitse alla võtmise korral eestlastele alles nende keele ja kultuuri.

Mina: Meil ei ole mingit huvi venelasi taas Tallinnas ja Riias näha. Me tunnistame kõigi rahvuste rahvuskultuuri. Vahele segada me ei taha, te peate ise jõude mobiliseerima, et uus olukord kehtestada.

Härrad lahkuvad rahulolevana. Tuleb ära oodata, kuidas see võimumäng lahti hargneb. Ajaloolisest vaatepunktist on nendel rahvastel ainult valik: Venemaa poolt hävitatud olla või Saksa kaitse all oma sõjaline jurisdiktsioon ja välispoliitika kaotada, kuid saada võimalus oma rahvuskultuur, enda olemasolu ja oma töö säilitada.//

Samal kuul selgitas Rosenberg pikalt Hermann Göringile, et välispoliitikas tuleb arvestada rahvuste psühholoogiaga. Ta leidis, et 1914. aastal oleksid asjad Belgias teisiti läinud, kui Saksamaa oleks juba algusest peale toetanud allasurutud flaamide ning Inglismaa ja Prantsusmaa poolt rõhutud rahvaste vabadust. Kui augustis 1939 tuli uudis Saksamaa ja Nõukogude Liidu mittekallaletungilepingu sõlmimise kohta, siis tundis Rosenberg, et tema 20 aastat kestnud võitlus on pööratud pea peale.

MRP ja baaside leping

 "Kuidas saame veel Euroopa päästmisest ja ümberkorraldamisest rääkida, kui me Euroopa hävitajalt abi peame paluma?" mõtiskles Rosenberg oma päevikus.

Peagi külastas teda Richard Walther Darré, veel üks natside silmapaistev ideoloog, kellega kujunenud olukorda paar tundi arutati, leppides viimaks kokku varsti uuesti kohtuda. "Kui venelased peaksid nüüd veel Baltikumi sisse marssima, siis on ka Idameri meie jaoks strateegiliselt kadunud, Moskva tugevam kui kunagi – ning iga kell koos Läänega meie vastu pöördumine võimalik," võttis Rosenberg jutuajamisel räägitu lühidalt kokku. "Ma viitasin veel lootusele väljatöötatud kontinentaalblokist: Rooma, Berliin, Moskva, Tokio. Kui see tuleb, siis peab Inglismaa kiiresti rahu tegema, muidu lendab brittide maailmariik õhku. Sellest võimalusest sõltub nüüd palju, võib-olla kõik."

28. septembril 1939 sõlmiti Eesti ja Nõukogude Liidu vahel vastastikuse abistamise pakt (baaside leping), mis tulenes varem Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel sõlmitud lepingust.

Järgmisel päeval oli Rosenberg neli tundi Hitleri juures, et arutada välisminister Joachim von Ribbentropi ettevõtmisi, mida Hitler põhjendada üritas. Juttu tuli ka Eestist.

ANDRES LAIAPEA

[illustratsiooniallkiri]   VANA PÄEVIK PALJASTAB: 1939. aasta mais kohtus Alfred Rosenberg kahe mehega, kes palusid vabadussõjalaste nimel esinedes, et Saksamaa võtaks Eesti enda kaitse alla. Rosenberg soovitas neil ise riigipööre korraldada.

Jaga |