Miks Vabariigi Presidendi avaldus ei meeldinud Eesti Televisioonile?

REIN RUUTSOO,      19. aprill 2006


Eestis pole meediakriitika moes, ETV kombel iseenda kohta kõigiti positiivsete tulemustega uuringute tegemine aga küll. Miks meedia mõjukus on madal, sellele võiks valgust heita äsjane Tallinna volikogu korruptsiooniskandaali valgustamine.

Õiguskaitseorganite kohta leidis professor Jüri Saar, et nende reaktsioon oli "täielikult mitteadekvaatne" (EPL 7.04). Adekvaatsust võiks määratleda kui toimunud sündmustikus keskse, selle tekkekäigu ja olemuse tabamist, samuti avades üksikute episoodide ohtlikkust õiguskorrale ja poliitilisele stabiilsusele.
Kas meedia reaktsioon oli adekvaatne? Nagu näitab äsjane avaliku arvamuse uuring (EPL 9.04), ei jäänudki kõigist pingutustest hoolimata peasüüdlaseks lindistaja Tõnis Bittman. Meedia pole tõesti kõikvõimas.
Kui vahel räägitakse meedia kallutatusest, siis meie avalik-õigusliku meedia puhul võib rääkida juba oma rolli ohtlikult valest tajumisest.

Linnavoliniku äraostmise skandaal
Pole üllatav, et see äraostmiskatse on saanud meedias eranditult lindiskandaali nime. Ivar Tallo kirjutas: "Teisipäeval süüdistasid opositsioonierakonnad Tallinnas võimul olevat Keskerakonda salajases lindistamises, püüdes niimoodi suunata Keskerakonna ajalehes kolmapäeval avaldatud materjali tõlgendamist endale positiivses suunas." (Pm 31.03). Kommunikatsioonis on enesekehtestamise keskseks võtteks oma diskursuse esimesena avalikkuses kinnistamine. Nn lindiskandaal on üsna selgelt kinnistunud negatiivne märk, ja on loomulik, et opositsioon sildistab sellega ükskõik mida.
Kuidas opositsiooni "püüd" end meedias kehtestada õnnestus? Hästi, ja isegi väga. Osa meediast ei suutnudki andeks anda linnapea kukutamise läbikukkumist. Mis aga peamine: opositsiooni selilikukkumist omaenda võttest asuti kiiresti summutama. Tuuli Koch tootis kohe uue endaväärilise sildi "Edgar–Diktofon" (Pm 30.03).
Ei pea olema meediauurija, et teada siltide kaalu. Kuidas just siltide abil kehtestatakse tegelikkuse tajumisel n.ö diskursiivne kontroll lugeja üle, seda kirjeldas EPL-is lähemalt Linnar Priimägi. Tähelepanuväärne aga on, et n.ö erameedia positsiooni parteilise diskursiivse kontrolli kehtestamisel asus algusest peale toetama avalik-õiguslik ETV. Õhtused AK uudised alustasid pealkirjast "Lindiskandaal" ja nende sisuks oli eranditult Keskerakonna süüdistamine "salajases lindistamises", mida hajusalt seostati"väidetava äraostmiskatsega".
Sama joone valis EPL pealkirjaga "Keskerakondlane Tõnis Bittman salvestas salaja kohtumist" (29.03). Postimees oli pealkirjas ettevaatlikum – "Pealinnas puhkes lindskandaal" (29.03). Eesti Ekspressi pealkiri kõlas nii: "Miks ei kasutata Keskerakonna liikmetega asju arutades pealtkuulamisvastaseid seadmeid" – katset linnavolinikku ära osta ei mainitud üldse.
Edasi kulges kõik sama, sildikinnistamise tähe all. Järgmise päeva EPL-i esiküljel säras: "Lindistaja: keerutasin kuidas jaksasin, et saada midagi lindile. Tõnis Bittman kirjeldab, kuidas nõudis ise üha rohkem raha." Sama lehe nädalakokkuvõttes seisab: "Äraostetavuse ja kultuurituse templiks pürgival Tallinna linnavolikogul on närida uus võimukandjate labane käitumisejuhtum, milles linnavolinikud püüdsid üksteist ära osta" (1.04).
Tõsi, EPL-i veergudele jõudis ka „rebasejahi" kirjeldus – kuidas respublikaan lõksu aeti. Ain Seppiku arvamus, et "eesmärk oli äraostmiskatse paljastada" ja "tempot dikteeris äraostja Rebane, tema ei ole kannataja. Kannataja on Bittman"(EPL 1.04) uppus aga "lindiskandaali" mürasse (pärast võib ütelda, et kõik osapooled said sõna!). Suure erandi moodustas professor Jüri Saare kirjutis, mis rääkis eranditult korruptsiooniskandaalist, rõhutades, et äraostmine on "kriminaalkorras karistatav tegu" (EPL 7.04).
Kõik see on tähelepanuväärne hilisema "tasakaalustatud" käsitluse nõudmise valguses. Noil päevil aga polnud sellest juttugi – järjepanu püüti just lindistamist esitada kriminaalkuriteona. Justiitsorganeilt võeti seletusi, et tegemist pole kuriteoga. Mis sest, et enamik ajakirjanikke teadis: selle jäädvustamine, mida keegi tahab teisele teatavaks teha, ei saa olla kuritegu. Seda ei keelata ka ajakirjanikele endile, kui nad hangivad avalikkusele olulist teavet.
Lindiskandaali hoogsad uuendajad „pühkisid mälust" sellele vabariigi prokuröri antud õiguspäraseks tunnistava õigusliku lahendi, mida juba tollal püüti kahtluse alla seada

Mida siis soovitada, kui keegi asub kunagi jälle kedagi ära ostma? Näib, et selleks on antud peaaegu rohelise tee.
Kuidas peatada äraostmist? Oleg Rebane ei allunud isegi asitõendite survele ja asus vasturünnakule.
See, kes püüab äraostmist takistada, riskib paljuga (kui ta pole n.ö lindistav ajakirjanik). Kuid ainult seni, kuni lindistaja on Keskerakonnast.

Rebast erakonnast välja visates tegi Res Publica oma liikme suhtes süüdimõistva otsuse. Kuid karistati mitte teo, vaid äraostmisega vahelejäämise eest. Saadikute äraostmine nn oktoobriputshi ajal polnud ju saladus, siseminister jagas tuima näoga ajakirjanduse tänitamise saatel (siin oli ajakirjandus omal kohal) juudaseekleid (maksumaksja raha) Faktulinile selgelt tema kompetentsile mitte vastava "töö" eest. Nüüd ei saanud "äraostmatud" enam nägu teha, et nad äraostmisest midagi ei tea.
Saates „Foorum" andis Keit Pentus nõu, et Keskerakond peaks samamoodi ka Bittmanniga talitama. Terasem saatejuht pidanuks küsima: „Mille eest siis?" Kuid kooskõlas "lindiskandaali" üleskeerutamisega loomulikult ei küsinud. Kõik osalised ju teavad, et Bittmani tegevuse sisuks oli uuriva ajakirjaniku töövõtteid kasutades seekord hankida vettpidavaid tõendeid nii nn oktoobriputshi korruptiivse tausta kui ka seekordse äraostmiskatse kohta. See andis tõuke seadusandlikeks algatusteks, mis võiksid minna Eesti õigusloome ajalukku kui „Seppiku–Bittmani parandus".

ETV Vabariigi Presidendi vastu
Presidendi avaldus tuli mõnele ilmselt halva üllatusena. Iga riigipea poliitiline avaldus peaks normaalses riigis olema vähemalt oluline, kui mitte esilehesündmus. Eestis seda enam, sest kuidas saaks väheste volitustega president siis üldse osaleda riigi poliitilises elus. Üks peamisi võimalusi ongi võtta sõna ühiskonna moraalse südametunnistusena ja poliitilise kultuuri valvurina. Arnold Rüütli 31. märtsi avaldus, mis mõistis äraostmise üheselt hukka, leidis refereerimist vaid kolmandatel-neljandatel lehekülgedel ja sedagi allnurgas (EPL) või siis ülanurgas (Pm) väiksemate pealkirjade all, kus on teated mõne koera auto alla jäämisest. Ükski päevaleht ei pidanud vajalikuks presidendi avaldust tervikuna ära trükkida.
Avalduse tähtsust asus kohe vähendama avalik-õiguslik ETV, leides, et president Rüütli avaldus polnud "tasakaalustatud", kuna seal oli juttu äraostmisest ja korruptsioonist avaramalt ning see ei keskendunud "lindiskandaali" sildile. "Sildimeistreid" hakkas probleemi hoopis adekvaatsem avamine segama.
ETV laupäevases (1.04) uudistesaates Arnold Rüütli avaldust kommenteerima pandud Reformierakonna, Res Publica ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna poliitikud kinnitasid saatejuhtide talutusnööri otsas (eriti innukalt tegi seda Eiki Nestor) toimetaja poolt eetrisse surutud poliitilist spekulatsiooni: president on teinud kauba, et ta tegi avalduse, kus ei olnud juttu lindistamisest!
Loomulikult oleks pidanud sõna andma Arnold Rüütlile – omal ajal astus Lennart Meri üles lausa erisaates. Rüütli avalikkusse lubamine, ja veel väärikas rollis, polnuks aga kooskõlas pikema töökavaga, mida insinuatsioon teenis, – lüüa kaks kärbest ühe hoobiga, diskrediteerides ka president Rüütlit. See, mis oleks kinnitanud Arnold Rüütli riigimehelikkust, pöörati ilma mingi aluseta tema vastu.

Jääb saladuseks, mille alusel võis AK toimetaja Tiina Jaakson väita, et parlamendienamus on president Rüütli avalduse hukka mõistnud. Ott Lumi, Kristen Michal ja Eiki Nestor esindasid ju vaid iseennast! Kui nemad ongi parlamendienamus, siis võiks ääletamised otsustadagi nende kolme härra häältega.
Kuid 2. klassi matemaatikat peab oskama. Sõna said kolme erakonna liikmed, aga Riigikogus on kuus fraktsiooni! ETV tegeleb seega poliitiliste mängudega, millega alusetult kahjustatakse Vabariigi Presidendi mainet, vastandatakse teda parlamendile. EV institutsioone mängitatakse nagu ampelmanne üksteise vastu.
Pühapäevaõhtune (2.04) „Aeg luubis" võttis Arnold Rüütli avalduse järjekordse rünnaku alla. Saatejuht Tiina Jaaksoni suu läbi korrati kahtlustust Arnold Rüütli poliitilisest kombinatsioonist. "Lõkkematerjaliks" polnud jälle midagi muud, kui vaid mõnede poliitikute mõttemõlgutused. Nagu polekski tegemist Eesti Vabariigi riigipeaga!
Ja sellise kvaliteediga ajakirjandust harrastab avalik-õigusliku meedia keskne poliitikasaade!

Miks ma seda kirjutan?
Ma pole Arnold Rüütli eriline fänn. Mul on aga näiteks Soome TV1 põhjal lihtsalt ettekujutus, milline on avaliku meedia väärikus, roll, toon ja tase. Elame küll Eestis, kuid AK ja „Aeg luubis" pole ju ometi "Tegelikkuse Keskuse"-laadi "saade".
Kas tõesti professionaalne avalik meedia saab koos seista poliitikute vandenõuteooriate punumisest? Kui ETV eesmärk oli anda veel üks hoop Eesti demokraatiale, süvendada rahva usaldamatust riigi-institutsioonide, nüüd ka juba Vabariigi Presidendi vastu, siis see eesmärk ilmselt saavutati. Ma pole aga seda meelt, et niisugused on soliidse meedia tegutsemismeetodid ja et see oleks ETV ülesanne.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (45)