Väike „võidukas” lahing

Kalev Kallo,      15. august 2007


Iga isevalitseja kavandab oma väikest võidukat lahingut, mille süüdatud rahvuslike tunnete harjal positsioone kindlustada. Andrus Ansipi unistus täitus Tallinna ja Ida-Virumaa linnade aprilliööde märulis. Väike võidukas lahing paiskas peaministri populaarsusreitingu taevasse. Üldine segadus varjutas kiireneva inflatsiooni mõju inimeste elujärjele, viis mõtted jahtuvalt majanduselt mujale.

Kas 60 miljonit krooni otseseid ja sadu miljoneid kaudseid kulusid nõudnud aprillisündmused olid paratamatud? Kas ühe kuju teisaldamise abil oma väikese „mina" tõestamiseks riigi majanduse ja rahvusvahelise maine suures ulatuses kahjustamine oli mõistlik hind? Kindlasti mitte.

Vajame uuringut kaitsepolitsei suutlikkuse kohta
Valitsus jättis kasutamata võimaluse pidada ühiskondlikku dialoogi. Informatsioonisulg eskaleeris olukorda. Osavalt mängiti vastandlike jõudude tunnetel, provotseerides massilist vägivalda, mille lõpetamisega jõustruktuurid ei kiirustanud. Marodööridel lasti tunde märatseda, et näidata situatsiooni ohtlikkust, millega kangelaslik valitsusjuht vastamisi seisab või oli peaminister oma tegevuse tagajärgi nähes otsustusvõime kaotanud (verest ära kukkunud) ja riik kriitilisel hetkel enam kui tunni vältel juhita, nagu on hakatud üha rohkem rääkima? Ei ole ju tänaseni vettpidavat selgitust, miks politsei ei tõtanud märatsejaid ohjeldama, vaid tegevusetult Endla tänaval ootas. Pealtnägijate väitel seal ju midagi ei toimunud. Lihtsalt käsku polnud, kuna käsuandja ei julgenud otsustada.
Aprillisündmustest on möödunud kuid, ent seni puudub mõistlik selgitus, miks teravnevas situatsioonis ei võetud tarvitusele ennetavaid meetmeid. Kas tõesti on kaitsepolitseiamet pärast pikaajalise juhi lahkumist muutunud niivõrd marginaalseks kontoriks, et ei suuda ennetavalt tõkestada riiklikku julgeolekut ohustavat tegevust? Samas kui kaitsepolitsei aprillisündmustega seonduvas läbi kukkus, vehib siseministriks tõusnud Jüri Pihl KAPO malakaga Keskerakonna juhitavate omavalitsuste suunas, lubades kommunaalametnikud pihtide vahele võtta. Siin ootab tõsine töö Riigikogu, kes peaks korraldama uurimise kaitsepolitsei hetke suutlikkusest ning selle ametkonna kasutamisest poliitilistel eesmärkidel.

Anarhia võidutses
Soovimata panna kahtluse alla kümnete politseiametnike ennastsalgavust korra jaluleseadmisel Tallinnas, jääb siiski arusaamatuks, kuidas ei suudetud prognoosida rahutuste ülekandumist Tõnismäelt Pärnu maanteele ja mujale kesklinna ning miks polnud politseijõud sellisteks arenguteks valmis. Politseigi naudib pärast pronksöö sündmusi enneolematult kõrget rahva toetust, ent meenutada tuleb ka neid sadu inimesi, kes hädas üksi jäeti. Siinkohal nimetaksin vaid Woodstocki pubi, mille ründamise käigus tekitati inimestele eluohtlikke vigastusi. Politsei ei reageerinud Woodstockist tulnud abipalvetele, jättes inimesed otsesesse ohtu. Ka oma vara kaitsnud poeomanikud ei saanud politseilt mingit abi. Valitses anarhia ja seadusetus, mille otseseks ajendiks oli valitsuse suutmatus hinnata riigis valitsevat olukorda.
Kas nüüd on vajalik analüüs tehtud? Rahvastikuministri tellitud rahvussuhteid käsitleva uuringu esitlusel kõlas mõte, et senisest enam tuleb arvestada Eesti ühiskonda integreerunud muulastega. Kahjuks lähevad valituse sõnad ja teod lahku. Jätkuvalt hoitakse isolatsioonis Keskerakonda, kes ainsa arvestatava poliitilise jõuna on suutnud oma ridadesse integreerida sadu lojaalseid muulasi. Keskerakonna kogemus erinevate rahvuste konsolideerimisel annab alust väita, et meie kaasamisel valitsusliitu poleks aprillisündmused võimalikuks osutunud. Veelgi enam, praeguse olematu naabruspoliitika asemel oleksime suutnud säilitada viljakad majandussidemed, mille katkemine ohustab pöörata senise positiivse tööjõuturu sootuks kurvemasse arengufaasi.

Tõnismäele Ansipi ratsamonument
Me võime endale rusikaga rindu tagudes veenda maailma avalikkust oma tubliduses ja aususes, ent nagu tunnistas Erna retke pressinõunik, hakkab ka tuhat korda esitatud vale lõpuks tõena kõlama. Me oleme rahvusvaheliselt saavutanud ebastabiilse, sobimatuid ideoloogiaid toetava veidriku maine, kes ei oska suure naabriga normaalselt läbi saada. Rahvusvahelise toetuse limiit on raisatud, Eesti muutumas oma partneritele üha ebamugavamaks ja tüütumaks isekaks poliitiliselt ebakorrektseks riigiks, keda enam tõsiselt ei võeta. Väikese eduka lahingu võitmise järel oleme kaotamas suurt propagandasõda ning selles saab süüdistada vaid praeguse valitsuse ning selle juhi ignorantset enesekindlust.
Viimasel ajal on Tõnismäele pakutud mitmete monumentide püstitamist. Lisaksin veel ühe võimaluse. Kaitseväe kalmistule küüditatud Aljosha asemele võiks püstitada Andrus Ansipi ratsamonumendi. Asjaga on kiire, sest arvestades majanduses pronksööde järelmina toimuvat, võib juba mõne kuu pärast juhtuda, et hobuse valamiseks ei jätku metalli ning ratsanikul tuleb leppida eesliga.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (117)