Püha eraomand

Aksel Märtson,      22. jaanuar 2003


Sellise mõistega puutume praeguses Eestis tihti kokku. Ka maailma eri riikides käsitletakse igasugust omandit erinevalt. On maid, kus kuni 50% majandusest on riigi valduses, kuid on ka teisi suhtarve. Kõik sõltub rahvuslikest arenguiseärasustest. Eesti Vabariigiga koos tekkis ka varaline kihistumine ja sellega seoses eraomandus. Enamikul juhtudel tekkis eraomand Eestis mitte tühjale kohale, vaid osavate manipulatsioonide teel riigiomandiga. Nagu mäletame lugu EVP-dega, mis võimaldasid võileivahinnaga üles osta kinnisvara, maad või mida iganes sooviti. Tekkisid firmad, mis ise ei ehitanud ühtegi tootmishoonet, ei omandanud ühtegi tööriista ja masinat, küll aga hakkasid neis oma tulusat äri ajama.
Osavate tehingutega ja valitsuse otsesel toetusel müüdi poolmuidu maha Eesti ettevõtted, raudtee, elamumajandus, ajalehed, transport, tervishoiuasutused, apteegid jt.
Võtame viimase näite - apteegid. Varem oli ju riiklik apteekide võrk, kus ravimid olid põhiliselt kõik olemas ja samas odavad. Nüüd, mil kõik apteegid on maha parseldatud erakätesse, on tulnud aeg, kus ravimite müük on muudetud äriks. Hea küll, eraapteegis on see mõistetav, kuid pole arusaadav, miks riik kõik oma apteegid erakätesse maha müüs. Võiks ju nii olla, et paralleelselt eraapteekidega eksisteeriksid ka riigiapteegid, kus oleksid saadaval odavamad ravimid. Odavamaid ravimeid on võimalik ju sisse tuua kas või endistest sotsmaadest, nagu Poola, Tðehhi, Ungari ja Bulgaaria.
Sellega tekiks normaalne konkurents ravimiturul ja kaoks monopoolne seisund, mis ongi ravimite kõrge hinna üheks põhjuseks. Miks pole sotsiaalministeerium senini sellest aru saanud?
Sama lugu on erapankadega, kes võtavad elanikkonnalt sotsiaal- ja kommunaalmakse. Kuidas riik ei saa aru, et maksule lisaks ei saa enam võtta täiendavat maksu. Seda teenust võiks pakkuda aga riik ise oma kodanikele ja palju odavamalt, 15 krooni asemel võtta 5 krooni. Riik saaks ka siis oma eelarvesse arvestatava summa. Nüüd läheb see erakätes olevale pangale, kes jagab seda dividendidena oma kõrgepalgalistele töötajatele.
Sama lugu on liikluskindlustusega, mis võiks vabalt olla riigi alluvuses. Kui palju on kindlustusfirmad teinud ebaseaduslikke tehinguid ja mahhinatsioone?
Seejuures on autokindlustuse summad aasta-aastalt suurenenud, pannes suurema osa autoomanikest kitsikusse. Eesti Vabariigi pinnal pole vaja nn rohelist kindlustuslisa. Seda võiks vabalt teha kas piiril või eelnevalt, kui on soov väljapoole sõita. Seaduste vastuvõtmisel peaks olema vastutustundlikum.
Parem pole lugu ka mitmesuguste praeguste riigiasutustega nagu haigekassa. Selle rumala moodustise võiks päevapealt laiali saata ja rahajagamine üle anda sotsiaalministeeriumile, kes teostab seda otse haiglate kaudu ilma vahendajateta. Jääks ära kallid haigekassa nõukogud ja ametnikud igas maakonnas.
Tahaks loota, et vähegi mõtlemisvõimeline erakond või huvigrupp arvestaks neid kiirkorralduse kitsaskohti juba eelolevatel Riigikogu valimistel.
Nende puuduste lülitamine oma valimiskampaaniasse annaks selge pildi tõeliselt rahva huvide eest võitlevatest inimestest või erakonnast.
Kuigi viimasel ajal on laialt levinud rahva arvamus, et ükski erakond ei tee rahva soovidest ja hädadest kunagi välja.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)