Nädala juubilar: Oliver Kruuda 40

Ester Shank,      28. veebruar 2007


Ei saa me läbi Kruudata,
ta meedial meelest ei lähe...

Nii võiks ajalehti lapates pea igal hommikul Hando Runnelit parafraseerida. Vaieldamatult on Oliver Kruuda meie tänane meediakangelane. Viimase sõna ette kirjutaks Eesti sõltumatu press (vähemalt mõttes) mõistagi eesliite anti-. Kuid ega Kruuda kui nähtuse olemus sellest muutu.

Tema üks äripartnereid paneb umbes sellise diagnoosi: Kruuda on nagu võõrkeha sipelgapesas (mis teadagi hakkab igasuguse võõrkeha peale meeletult kihama). Tundub, et Kruudale kohe meeldib selline olla – nii sisult kui ka vormilt. Ere isiksus kollases vestis. Ka selle värvivalikuga tumedate ülikondade-kostüümide keskel näitab ta oma irriteerimissoovi ja ehk isegi valmisolekut eristuda.

Pean piirduma oletustega, sest isiklikult ma Kruudat ei tunne. Oleme kõnelnud, olen varem majandusajakirjanikuna tema tegusid jälginud ja püüdnud ka järeldusi teha. Keegi võib ju nüüd öelda, et ise ei tunne, aga püüab siin koguni temast kirjutada. Aga nii ajakirjanikud ju kogu aeg teevadki. Püüan minagi mõistatada, mis mees ta selline on ja miks ta nõnda teeb.

„Eesti majanduse paha poiss" – sellise hinnangu andis Kruudale temast kõneleva raamatu kaanel kolleeg Peeter Raidla. Aga see, mis kaante vahele kirja pandud, räägib ka teistsugusest inimesest. Kirjutajale tundub see inimene igatahes meeldivat. Vahepeal on palju vett merre voolanud, Kruuda on pannud sipelgapesa veelgi rohkem kihama ajakirjade-lehtede ostmisega ning tagatipuks ka trükikoja omandanud. Siis ikka saavadki tõeks need hirmuunenäod uuest päevalehest!

Kuidas ta julgeb – külamees Põlvast või Põrguväljalt, teistmoodi riides ja omamoodi jutuga! Aga kui järele mõelda, siis äri on äri, müüd sa kommi või ajalehte. Seda õpetas kunagi iga-ala-teadmamees Mart Laar ja räägivad ka moodsa aja meediakoolitajad. Häda vaid selles, et turg on jagatud ja kokkulepped vanade sõprade ringis kergemad sündima; ettearvamatu käitumisega külamehest võib karta turusolkijat.

Isegi Heino Priimägi, kes on Kruudaga kuraditosin aastat kontorit jaganud, ütleb, et Oliver on talle ikka veel üks suur mõistatus. Aga seda huvitavam. Priimägi teab siiski kindlalt seda, et ta äripartner on prii paljudest neist pattudest, mida talle on „külge kirjutatud". Polevat ei rumal, ülbe ega rahahull – vastupidi: on liiga helde ja kergekäeliselt lepinguid sõlmiv. Ühe parteiga pole rohkem seotud kui teisega, nagu suur osa ärimeestest. Ainult esineb sagedamini ja avameelsemalt, samal ajal kui Priimägi arvates teised järgivad rohkem seda vanasõna, et rääkimine on kõigest hõbe, aga vaikimine kuld.

Kruuda ongi ilmselt nii vastuoluline, nagu Raidla raamatust ilmneb ja nagu on Eesti meedia pakutav pilt temast. Või oleks õigem öelda: pealkiri lubab üht, aga sisu räägib teist – hoopis huvitavamast inimesest.
Õnne talle!



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)