Mõni sõna venelaste kaitseks

Siinkirjutajal oli vene keel kogu kooliaeg üle jõu käiv õppeaine, põhjuseks vaen nõukogude korra ja okupantide vastu. (Lõplikult kadus see hoiak siis, kui Eesti iseseisvus.) Põhikoolis tuli võtta eratunde. Need lõppesid, kui õpetajaks tuli noor veetlev õpetajanna Aime Piirsalu, kes oli õppetöös väga originaalne.

Inimlikkus viis vaenust sümpaatiani

Sageli kutsus Piirsalu õpilasi inimliku kontakti tekkimiseks külla. Keskkoolis õpetas „raudteekeelt" eestimeelne ja vähenõudlik Liidia Jakobson. Abituuriumis pani uus õpetaja mulle puht inimlikkusest kolme välja, kuigi hinded kõikusid ühe ja kahe vahel. Kõrgkoolis vedas mind vene keelest läbi taaskord õppejõu halastus. Eksamil aitas riigikeeles „hea" saada läbikäimine ühe filoloogiga.

Kirde-Eestis puudub eestikeelne suhtlusvõimalus, eriti seda keelt rääkida. Tuleks kaaluda Sergei Stadnikovi soovitust hakata seal kasutama kahte võõrkeelt.

Eesti Vabariigi ajal anti kodakondsus kõigile, kes olid siin kümme aastat elanud. Eesti Inimarengu Aruanne 2010/11 soovitab eesti keele õpetamisel kasutada rohkem präänikut kui piitsa. Ei saa vastu vaielda vene noortele, kes tunnevad end keele tõttu diskrimineerituna.

Siinkirjutaja õppis vene keele lõpuks ära tänu kõrgkooliõpikutele, kolleegidele ja välisraadio kuulamisele. Vene keele vahendusel oli võimalik ligi pääseda maailma kõrgkultuuri varamule ja Vene dissidentide töödele. Tekkis kokkupuude vene rahva ja vene kultuuri parima osaga, seejärel ka vaimustus sellest kõigest. Kõike seda poleks juhtunud, kui õpetajatel ja okupantidel puudunuks inimlikkus.

Moskva lubas baltlastel vene keele omandamiseks aasta kauem koolis käia. Nõukogude ajal ilmutasid paljud inimsõbralikkust (humaansust), isegi eneseohverdust teise heaks (altruismi), sest kõigile oli garanteeritud töö, täis kõht, soe tuba ja arstiabi. Neoliberalismis on inimene ja Jumal asendatud rahaga. Tõelise parempoolsuse õppetunni andsid meile need väliseestlased, kes kodueestlastele majanduslikult raskel ajal tulid siia otsekui röövlid oma vara ja maid tagasi nõudma. Samal ajal aga ei raatsitud toetada näiteks Eesti delegatsiooni sõitu New Yorki ÜRO Peaassambleele, et seal liikmelisust taotleda.

Ühisosa salgamine

Venemaa ja venelased ei ole üldmõisted, mis käivad kõikide kohta, vaid on kogumõisted ka erinevate ja omavahel sobimatute nähtuste konglomeraadi kohta. Erinevate ebastabiilsete kodanikuidentiteetidega eestivenelased on killustunud ja kirju etnos. Loode-Venemaa elanikud on meile geneetiliselt lähemal kui soomlased ja Venemaa metsavöönd on olnud soomeugrilaste põlisala. Rahvarinne tahtis kodakondsuse anda neile mittekodanikele, kes olid Eesti patrioodid. Sel ajal olid siin veel Nõukogude väed sees ja kõik oli võimalik.

Kodanikuks ei tee keele, kultuuri ja seaduste tundmine. Venelased õpivad eesti keelt hea töökoha saamiseks (79%), hüppeliselt vähem aga eestlastega usalduse suurendamiseks (38%). Üleminekut 60% õppeainetest eesti keeles õppimisele peab kurvastavaks 41% ja kiireks 34% õpilastest (EIA).

Meil on venelastega ühisosa, millest rõõmu ja uhkust tunda, kuid mis on unarusse jäetud. Tsaariaegne Peterburi oli eesti professionaalse eliidi, eriti kunstnike ja muusikute õpikoht.

Kokkupuutepunkte on teisigi. Peterburist olid pärit maailmakuulsad Juri Lotman ja Leonid Stolovitš. Nobelist Aleksandr Solženitsõn õppis nõukogude korra vihkamist Arnold Susilt, kelle kodus valmis hiljem ka „Gulagi arhipelaagi" esimene osa. Nobelist Andrei Sahharov andis allkirja Balti apellile (1979), mille alusel nõudis meile iseseisvust Euroopa Parlament. Taasiseseisvumine sai suuresti teoks tänu Boriss Jeltsini toetusele, kes isegi eluga riskides Tallinnas käis; Lääs oli sel ajal vastu meie eraldumisele Nõukogude Liidust. Esimeste demokraatianõudjate seas Eestis olid Sergei Soldatov ja Artjom Juskevitš; nende kiri jõudis ÜRO-sse. Eestiga oli seotud ka režissöör Andrei Tarkovski, kelle filmide vastu oli Eestis suur huvi ja mida siin hästi mõisteti.

Paraku oleme aga asjadel lasknud minna nii, et Venemaal meil enam ustavaid sõpru-eestkõnelejaid ei ole; esimest korda 300 aasta jooksul.

Integratsioon on kahepoolne lähenemine, mis saab toetuda ka ühistele kannatustele nõukogude režiimi all. Viimane surus vene kultuuri rohkemgi alla kui eesti oma.

Heiki Kortspärn on väitnud, et olime orjameelsed juba nõukogude ajal ja kiskjalik kapitalism on seda ainult süvendanud. Ori ei soovi vabadust, vaid tahab ise orje pidada ja nende kallal vägivallatseda.

Keelest ja meelest

Eesti-vene identiteet ja eristumine põhineb valdavalt keelel (Triin Vihalemm jt), kuid veenvam on Mati Hindi seisukoht - esmalt olgu meel ja siis keel. Paljud vaimustuvad tiibeti kultuurist, seda keelt sõnagi oskamata. Ajalooõpikud ületähtsustavad venestamisaegset keelepoliitikat, sest see andis meie oludes oodatule vastupidise tulemuse. Praegu on isiklik edu ja toimetulek venekeelsetele olulisem kui universaalsed väärtused (T. Vihalemm). Esmased on tööturu nõuded.

Tundub, et eestlaste enamus püüab omaaegset ülemvõimu Venemaale kätte maksta, sest oldi ju ka ise Nõukogude kuritegudes osalised ja Kremli ees poeti üle mõistlikkuse määra. Koos parteiga kritiseeriti „üksikuid puudusi", kuid nõukogudevastaselt mõelda julgesid vähesed, seda välja öelda aga vaid vabadusvõitlejad. Nõukogude ajal muutus elu eesmärgiks rohkem ja paremini tarbida, taasiseseisvumise kandvaks aluseks oli kaubapuudus. 9. klassi ajalooõpiku kaanel on pilt lapsest, kes tanke trotsides ronib üle Berliini müüri Läände, kus inimesed kärude viisi kaupu kokku ostavad.

Kui poleks olnud ostutalonge, polnuks suurel osal rahvast Eestis üleminekuajal üldse midagi süüa. Rasketele ja ebameeldivatele töödele (ehitus, kaevandused, rasketööstus) käisid eestlased ise võõrtööjõudu värbamas. Leedus tegid ka rasket tööd leedulased; seal oli nõukogude aja lõpul venelasi 10% meie 40% vastu.

Liberaalne haridus peaks olema inimkeskne, aidates ka väljarändajatel maailmas läbi lüüa ja siiajääjatel ka mustanahaliste moslemitega koos elada. Parempoolne, elule mitte vastav haridussüsteem on jätnud ette valmistamata tuhandeid IT-spetsialiste. See on suurem probleem kui eesti keele pealesurumine. Venekeelsetel õpetajatel on teine keeleloogika ja vaimsus ka eesti keelt purssides. Noam Chomsky teooria järgi on keelevõime kaasasündinud ja inimeseti väga erinev. Näiteks Uku Masing oskas üle 20 keele, aga Pent Nurmekund 100 keelt.

Mati Hint kunagi kõneles, mida tähendab varajane kakskeelsus - isiksuse lagastamist nagu topeltidentiteeditust; aga praegu ei tohi sellest kõnelda. Esmalt tuleb omandada emakeel ja rahvuskultuur, olla hea oma kultuuri ja rahvuse esindaja, mitte aga sundida venelasi seda maha salgama. Sellisele alusele saab ehitada ülejäänu.

Eetika kuldreegel rikutud

Juba Konfutsius ja Jeesus õpetasid, et teisele ei tohi teha seda, mida enesele ei soovi. Eesti riik loodi lootuses, et sisserännanud lahkuvad: sajad tuhanded jäeti kodakondsuseta ja töökohata, kuigi õigus kodakondsusele ja tööle kuuluvad inimõiguste hulka. Praegu soovib „võõrastest" vabaneda hinnanguliselt 70% eestlasi pimedas usus, et see kergendab nende elu. Tõenäoliselt vajame seitsme aasta pärast 100 000 uut venekeelset töötajat alates arstidest ja keevitajatest, et üldse elus püsida.

Teised nii madala palga pärast ja sotsiaalse turvatunde puudumise tõttu siia ei tuleks. Soomeugri vaimsus ja eestipärane eetika on lubanud elada enda kõrval ka teistel. Rahvuslikud pinged, isiklik rikastumine ja teistele ärategemine on parempoolsete poolt peale surutud normid.

Eesti Vabariigi põhiseaduse §37 järgi valib vähemusrahvuste õppeasutustes õppekeele õppeasutus ja laste hariduse valikul on otsustav sõna vanematel. Õiguskantsler Indrek Teder loeb sealt välja sellele arusaamale vastupidist, ja mida valusamalt saab seadusega Keskerakonnale, Tallinnale ja muukeelsetele lajatada, seda mesimagusam on tema näoilme.

Ühesugune õigus kõigile on ebaõiglane, sest inimesed ja olukorrad erinevad. Õigus peab olema eeskätt õiglane, inimlik ja arukas, mitte klassi-, partei- või rahvusmeelne. Juba piibel käsib muulastesse hästi suhtuda ja selle põhimõtte rikkumise eest on rahvad enamasti ränka hinda maksnud. Iirlaste võitlus inglaste vastu algas 1000, juutide võitlus oma riigi eest 3000 aastat tagasi.

Mõni aasta tagasi ilmusid eesti keeles Geoffrey Parkeri ja Adam Hart-Davis'e ajaloo üldkäsitlused, mis üritavad ajaloo valgeteks laikudeks muuta 19. sajandi revolutsioonilised ja rahvuslikud liikumised, sest need olid verised ja fanaatilised. Laari-Ansipi Eesti ja Putini Venemaa on hakanud võidurelvastuma: sõjaliste kulutuste kasv on vastavalt 20% ja 200%.

„40 kiri" 1980. aastal oli kogu eestluse viimane appihüüd. Selles sooviti, et rahvusrühmade vahel poleks vihkamist, vaid mõistmine. SDE ja KE on selle heaks palju teinud. Nõudkem seda ka teistelt parteidelt ja kuulakem ka venelaste appihüüdu.

KARL LUST (SDE)

[esiletõsted]

Neoliberalismis on inimene ja Jumal asendatud rahaga.

Paraku oleme aga asjadel lasknud minna nii, et Venemaal meil enam ustavaid sõpru-eestkõnelejaid ei ole; esimest korda 300 aasta jooksul.

Eesti Vabariigi põhiseaduse §37 järgi valib vähemusrahvuste õppeasutustes õppekeele õppeasutus ja laste hariduse valikul on otsustav sõna vanematel.

Jaga |