Kadunud päevikumärkmed

Algus Kesknädalas nr. 27 (1058), 12. juuli 2017

"Moskva osas," konspekteeris Rosenberg füüreri juttu, "ta mõtles selle enda jaoks põhjalikult läbi. Ta ei oleks saanud mõningaid järeleandmisi (sadamad Eestis) ära hoida, kui Stalin oleks läinud koos Inglismaaga. Ta valis väiksema halva ja saavutas suure strateegilise eelise."

Rosenberg ise võrdles tekkinud olukorda antiikajaga, kui Kreeka linnriigid Sparta ja Ateena otsisid omavahel võideldes abi pärslastelt. Nüüd olid vastamisi Inglismaa ja Saksamaa ning pärslaste rolli täitis Nõukogude Liit.

Huvitavad tähelepanekud

Oktoobris oli Rosenbergil jälle pikk jutuajamine Darréga. "Me jõudsime ühe märkimisväärse nähtuseni kõnes: inimesi, kes rõhutavad Idamere tähtsust olulise strateegilise piirkonnana, nimetatakse süüdistavalt "partikularistlikeks baltlasteks". Selliseid kahtlemata oli ja on, von Kügelgeni taga on mõningad härrad Balti Vennaskonnast udu puhunud. Aga näib üha selgem, et minu, paari kaastöölise, Darré jne. vastu seda siin ei kasutata," kirjutas Rosenberg rõõmsalt.

"Üks on siiski selge," märkis ta samas. "Moskva on strateegiliselt tohutult edenenud ning kavatseb ennast Baltikumis sisse seada. Kõigepealt tugipunktides, seejärel täiel määral. Sellega ei ole Idameri enam Saksa meri, vaid võib saada põhjas Moskva poolt ohustatud, ja valitsetud."

"Tõstatub karm tõsiasi: tõmbub Inglismaa nüüd paljuski puutumatult kõrvale, üritab see Venemaad taas meie vastu liikuma panna igas vastasseisus, millega me kusagil arvestama peame. Siis oleme me 6-10 aasta pärast uuesti kahe rinde vahel," mõtiskles Rosenberg. "Praeguse olukorra valguses muutub Suurbritannia otsustav nõrgestamine hädavajalikuks."

Rosenbergile tundus, et Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimine pööras tema aastakümneid kestnud bolševismivastase võitluse pea peale. Päev pärast seda, kui Eesti välisminister Karl Selter allkirjastas baaside lepingu, oli Rosenbergil pikk jutuajamine Adolf Hitleriga, kes selgitas oma vanale võitluskaaslasele Staliniga sõlmitud sobingu tagamaid.

"Moskva osas," konspekteeris Rosenberg füüreri juttu. "Ta mõtles selle enda jaoks põhjalikult läbi. Ta ei oleks saanud mõningaid järeleandmisi (sadamad Eestis) ära hoida, kui Stalin oleks läinud koos Inglismaaga. Ta valis väiksema halva ja saavutas suure strateegilise eelise."

Rosenberg ise võrdles tekkinud olukorda antiikajaga, kui Kreeka linnriigid Sparta ja Ateena otsisid omavahel võideldes abi pärslastelt. Nüüd olid vastamisi Inglismaa ja Saksamaa ning pärslaste rolli täitis Nõukogude Liit.

Idamere tähtsus

Oktoobris kohtus Rosenberg taas Richard Walther Darré, natside teise suure ideoloogiga, kellega oli arutanud kujunenud olukorda juba varemgi.

"Me jõudsime ühe märkimisväärse nähtuseni kõnes: inimesi, kes rõhutavad Idamere [Saksamaa poolt vaadates asub Läänemeri idas, seetõttu nimetatakse seda Idamereks] tähtsust olulise strateegilise piirkonnana, nimetatakse süüdistavalt "partikularistlikeks baltlasteks". Selliseid kahtlemata oli ja on – von Kügelgeni taga on mõningad härrad Balti Vennaskonnast udu puhunud. Aga näib üha selgem, et minu, paari kaastöötaja, Darré jne. vastu seda siin ei kasutata," kirjutas ta rõõmsalt.

"Üks on siiski selge," märkis Rosenberg samas. "Moskva on strateegiliselt tohutult edenenud ning kavatseb ennast Baltikumis sisse seada. Kõigepealt tugipunktides, seejärel täiel määral. Sellega ei ole Idameri enam Saksa meri, vaid võib saada põhjas Moskva poolt ohustatud, ja valitsetud."

"Tõstatub karm tõsiasi: tõmbub Inglismaa nüüd paljuski puutumatult kõrvale, üritab see Venemaad taas meie vastu liikuma panna igas vastasseisus, millega me kusagil arvestama peame. Siis oleme me 6-10 aasta pärast uuesti kahe rinde vahel," mõtiskles ta. "Praeguse olukorra valguses muutub Suurbritannia otsustav nõrgestamine hädavajalikuks."

Ümberasumine

Balti küsimus ei andnud Rosenbergile kuidagi rahu. 3. detsembril kirjutas ta päevikusse: "Töö algas: loeng rahvussaksa klubis Baltikumi saatusest." Samal ajal käis juba baltisakslaste ümberasumine. Hitleri kutsel Eestist ja Lätist lahkunud sakslasi kasutati siis peamiselt Saksamaaga liidetud Poola alade ümberrahvastamiseks (baltisakslased pandi elama poolakatelt ja juutidelt äravõetud majadesse).

Rosenbergi vaimustas see, kuidas Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud kokkulepe sakslaste ümberasustamise kohta baltisakslaste poolt vastu võeti. 11. detsembril tehtud päevikumärkmest võib lugeda:

//Eile sain põhjaliku ettekande C. v. Kügelgenilt [Peterburis sündinud Carlo von Kügelgen (1876-1945) oli omal ajal tuntud baltisaksa ajakirjanik, lahkus 1919. aastal Eestist ja elas hiljem peamiselt Saksamaal, kus jätkas idaküsimuste käsitlemist, kuuludes muu hulgas natsionaalsotsialistide loodud Antikominterni kaastöötajate hulka] tema reisi kohta Baltimaades. Tähelepanu mu kaasmaalaste hoiakule! Kui kohalik rahvusrühma eesistuja usaldusmeestele ümberasumise vajadusest teada andis oli kõigepealt natuke vaikust. Siis küsis üks: Füürer tahab seega, et me oma kodumaa maha jätaksime? – Kui vastuseks anti Jah, siis oli küsimus kõigi jaoks ilma vaidlusteta otsustatud. Koheselt algas organisatoorne ettevalmistustöö.

See on vana hea suhtumine. Ka see, et seal maal oma koerad ja oma hobused maha lasti, et mitte anda oma loomi võõrastesse kätesse, näitab seda iseloomu, karakterit, mis tõestab ennast loodetavasti veelgi positiivsemalt nende pioneeritöös idas.//

Baltisakslaste ümberasumine viis Rosenbergi taas kokku vanade sõprade ja harrastustega, millest ta oli juba kaua eemal viibinud.

"25 aasta järel nägin üht hulka "ruboniste" [üliõpilaskorporatsiooni Rubonia liikmeid] Riiast. Vanaks jäänud, aga murdumatud. Osa parimatest kamraadidest. Nad tahavad kõik vapralt Posenis [tänapäeval Poola linn Poznań, Teise maailmasõja järel toimunud etnilise puhastuse käigus aeti sakslased sealt välja] otsast alustada," kirjutas ta 1940. aasta 2. jaanuaril.

"Tegelesin täna üle pika aja maalimisega. Tööd, mille ma 21 aasta eest maalisin, jõudsid Tallinnast kohale. Need ei lähe edasi maalides kahjuks paremaks," märkis ta 7. jaanuaril.

Riik ja religioon

Suure osa Rosenbergi märkmetest võtavad enda alla ülestähendused, mis puudutavad võitlemist kiriku vastu. Rosenberg oli tuline antiklerikaal, kes pidas Vatikani sama ohtlikuks kui Moskvat, ning neil teemadel oli tal sageli juttu ka Hitleriga, kes pooldas ettevaatlikumat lähenemist (kirikuga mitte otse konflikti astumist, vaid selle riigile allutamist).

Ühe sellise vestluse kohta kirjutas ta 19. jaanuaril:

//Paari päeva eest tuli lõunasöögil füüreriga jutuks ka kirikupoliitiline olukord. Füürer ütles, et üheks suureks veaks oli tema katse luua Roomale vastukaaluks ühtne evangeelne kirik. Tal oli veel teatav kujutlus piirimaast, kus protestantism oleks saanud riigiusuks.

Ma kinnitasin seda ühtlasi ka Baltikumi kohta. Nende pastorid olid olnud riigi eelpostid. Neil tekib nüüd kindlasti konflikt. Nad on kindlasti vanaluterlikud, "usutruud". Kui nad nüüd avastavad, et kohalikud usutruud on riigivastased, siis tekitab see nüüd ka neis lõhenemise.

(Maanõunik v. Corswant alles rääkis mulle, et pastor Bennewitz Riiast oli just lugenud mu töid, temaga rääkinud. Tal on nüüd unetud ööd ning ta eemaldub iga päevaga kristlusest, mida ta on seni jutlustanud.) Füürer kirjeldas seejärel kirikujuhtide vastuvõtmist, kus "usutruud" ja "Saksa kristlased" tema silme all peaaegu kaklema läksid.//

Sarnaseid vihjeid Baltikumile poetas Rosenberg toona Hitleriga vesteldes järjest sagedamini. Tundub, et tal oli kindel plaan mitte lasta füüreril unustada selles piirkonnas toimuvat.

(järgneb)

(pildiallkiri)

UMSIEDLUNG. Natside propaganda kohaselt toimus 1939. aastal kogu maailma senise ajaloo kõige suurejoonelisem ümberasumisaktsioon. "Kõik rahvusrühmad, mis väljas oma ülesanded täitnud on, kutsus füürer tagasi nende isade maale," kuulutas plakat. "Nad abistavad nüüd Suursaksa Riigi ülesehitamisel ja kindlustamisel."

Jaga |