Pragmatismi kummardajad

 See XIX sajandil ameeriklase Ch. S. Peirce’i rajatud filosoofiline suund tunnistab tõe kriteeriumina ainult tegevuse edukust. Mis tähendab, et kõik see, mis on kasulik, on tõene.

 Pragmatismi võtsid oma tegevuse aluseks kõigepealt Ameerika kaupmehed, nii kasvas välja tänini kehtiv edukuse valem: osta odavalt ja müüa kallilt. Seejuures oli põhiliseks näitajaks rahaline väärtus.

Varem olid seda filosoofiat üliedukalt kasutanud liigkasuvõtjad. Sel ajal oli talupojamõistusest tulenevalt meil Eestis tegevuse hindamise kriteeriumiks valdavalt praktilisus ehk otstarbekus, mille organiseerituse vormiks sai meile nii materiaalses kui ka sotsiaalses mõttes edu toonud ühistegevus.

 Maailm muutub

Kuid nii nagu meie ise, muutub ka kogu maailm. Kui pragmatismi põhitõde võeti omaks teistes valdkondades ja jõudis poliitikani ka Eestis, andis oma hinnangu sellele senini ainukesena tõsiselt võetav eestlasest filosoof Alfred Koort. Ta tegi seda 1938. aastal ilmunud ajakirjas „Akadeemia“ (3–4) pealkirja all „Pragmatism – ameeriklaste maailmavaade”.

 Artiklis annab autor teada, et pragmatismi nimel ameeriklased loobusid seni valitsenud puritaanlusest, milles nad oli tõestanud oma usklikkust eelkõige edu kaudu töös ja tegevuses. Pragmatistid ise olid veendunud, et pragmatismis kajastub ameerikaliku demokraatia vaimsus.

 Tänane pilt USA-st näitab, et relvade abil eksporditav pragmaatiline USA demokraatia ei ole enamikule maailmast vastuvõetav. See on kasulik ainult ameeriklastele (pankuritele) endile, ja see on, kitsalt võetuna, ainult nende tõde, mis ei sobi ülejäänud maailmale. Seda tõestavad ka viimase aja hääletused ÜRO-s.

Häbematud küünikud

Meid puudutab hoopis miski muu. Alfred Koorti arvates sünnitab pragmatism küünikuid, kes õigekeelsuse sõnaraamatu järgi on defineeritud häbematuiks, mitte midagi pühaks pidavaiks ning kõigesse põlglikult suhtuvaiks, kõigi üle irvitavaiks isikuiks.

 Siit algavadki kõik meie praegused hädad. Näeme, et igapäevaelus õigustatakse oma väärituid tegusid pragmaatilisusega, mis paneb ka Riigikogu raske valiku ette: privileegid või põhimõtted? Viimaseks näiteks, kus põhimõtted ei maksa midagi, on juba 12. korda presidendi otsevalimise eelnõu läbikukutamine küünikute poolt.

 Ajaloost on teada, et meie esimene president nimetas rahvast haigeks, kellele ei või otsustusõigust anda. Täna asendab Eesti kõigi aegade suurimat isikukeskset pragmaatikut Konstantin Pätsi pragmaatilisi kokkuleppeid sõlmiv koalitsioon. Rahvale jääb ainult teha valik: mis on küünilisem, kas Riigikogus erakondadele võimulpüsimiseks maksumaksjate raha jagamine või purjuspäi rooliistumine? Ei ole ülearune meelde tuletada, et meil omaks võetud ideoloogia – ameerikalik liberaalne turumajandus (Euroopas on valitsevaks vabaturumajanduseks sotsiaalne turumajandus) – on rajatud rikastele privileege loovale pragmatismile. Hoiatavad on kunagise kindralist USA presidendi Dwight Eisenhoweri sõnad, mille kohaselt need inimesed, kes hindavad oma privileege kõrgemalt kui põhimõtteid, kaotavad peagi mõlemad.

 Põhimõtteid oleme juba kaotamas; neid päästavad lühiajaliselt veel kas küünilised valed või katteta lubadused, mis väga meenutavad nõukogude aegu. Ajalugu on korduvalt tõestanud, et see ei saa kesta kaua. Meie kallist kodumaad võivad päästa ainult aated, mis Jaan Tõnissoni arvates liidavad kokku üksikisikuid ja sündmusi. Tema arvamust mööda nõuab aateline tegevus aga tugevaid isiksusi. Siiani on kahjuks riigivalitsemises esikohal veel privileegid.

 Tähelepanuvääriv on kunagi Reformierakonna poolt välja antud „Eesti pass tulevikku“, mis lõpeb alapeakirjaga „Pragmaatilisus Reformierakonna moodi”. See tähendab pragmatismi kinnistamist poliitikas, kus tõe kriteeriumiks ei ole enam otseselt raha, vaid võim, mis viib raha juurde. Selle tõestuseks on enneolematult suuremahuline korruptsioon Tallinna Sadamas.

[esiletõste]   Igapäevaelus õigustatakse oma väärituid tegusid pragmaatilisusega, mis paneb ka Riigikogu raske valiku ette: privileegid või põhimõtted?

 ÜLO MALLENE, mõtiskleja

Jaga |