Me võitsime üheskoos. Tallinna linnapea Jüri Ratas Raekoja platsil

23. august 2006


Täna 15 aastat tagasi anti Tallinna linnavalitsuse igale liikmele kinnipitseeritud ümbrik. See tuli avada erisignaali peale. Ümbrikus oli korraldus järgmiseks sammuks, et kaitsta Tallinna. Ei suutnud aga punatähelised tankid vallutada meie pealinna, sest nende vastu astus üksmeelne rahvas.
Kes nüüd vaatab otsa viieteistkümnendat vabadussuve kokku võtvale Eestile, see näeb, et paljus võiksime me tuleval sügisel ja tulevatel aastatel õppida toonastest vabaduse toonud õpetussõnadest.
Oli üksmeele aeg ja koostöö aeg. Oli ühtehoidmise aeg ja ühise tuleviku vormimise aeg. Oli suurte lootuste aeg. Ei otsitud paremat ja halvemat eestlast. Ühiselt seisid vabaduse eest Rahvarinne, Muinsuskaitseselts, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei, Roheline Liikumine ning Eesti rahvas.
Nüüd, viisteist aastat hiljem, tajume, et viieteistkümnenda vabadussuve lõpukuul oleme me hoolimatumad kui siis. Meil on vähem aega ja tahtmist ja jõudu vaadata ja märgata teisi enda ümber.
Viieteistkümnendal vabadussuvel hiilib meie riigis, meie tänavail sallimatus, hulgub hirm ja varitseb umbusk. Need kolm on aga vabaduse vaenlased, sest vaba inimene on ka hingelt vaba.
Need vabaduse vaenlased on hullemad ja ohtlikumad kui Nõukogude tankid. Sallimatus, hirm ja umbusk lämmatavad isiku sisemise hingelise vabaduse, ilma selleta pole ka ühiskondlikku vabadust.
Täna kuuleme palju kauneid ja õigeid sõnu. Muidugi me peame järele mõtlema oma rolli üle Euroopas ja Euroopa rolli üle maailmas.
Kuid ma julgen loota, et viieteistkümnendal vabadussuvel küsime me endilt ka seda, millisena tahaksime Eestit näha homme.
Ja kas tuleviku Eestis peab ikka olema poliitilist edevust ja tõusiklikkust, mis õilmitseb praegu usinasti. Ma usun, et need võõrad nähtused meie ühiskonnas on ühisel nõul ja jõul seljatatavad.
Tuletagem meelde, kuidas me viisteist aastat tagasi asetasime esikohale oma ühise tuleviku, et hiljem saaks igaüks minna püüdma oma unistusi, elama oma elu.
Me peame õppima märkama inimesi enda ümber nagu 15 aastat tagasi. Peame õppima, mis on hoolimine. Ja olema abiks, kui keegi meie abi vajab ja sekkuma, kui kellegi õigusi rikutakse. Need ongi inimlikud ja ühtlasi euroopalikud väärtused.
15 aastat tagasi taassündis meie vabadus veretult. See on tõeline ime ja selle eest tänagem ka Kõigekõrgemat, oma Loojat.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)