Eesti riik käitub kurja võõrasemana

 Just rahvusküsimuse jätmine teiste parteide pärusmaaks on seni takistanud Keskerakonnal saamast valijatelt mandaati valitsuse moodustamiseks. Noorte püstitatud poliitilise sihiga – vältida Eesti lagunemist kaheks või enamaks tülitsevaks ja üksteist ignoreerivaks kogukonnaks – olen solidaarne.

Kahjuks mõtestati rahvuslust Ahto Lobjaka (vt Sirp 1.02.2008) ja Leif Kalevi (vt Kesknädal 12.03.2008) ettekannetes üksnes lähtuvalt Keskerakonna poliitiliste oponentide maailmavaatest, mille sisuks on neoliberalism ehk mondialism. See tähendab nõrka riiki, ühtlast tulumaksu, tollivaba kaubandust, rahvuste ja rahvusriikide hävitamist. 

Kas rahvusriikide aeg on möödas?

Lähtudes laarlaste paradigmast tegi noortekogu loogilise avalduse: klassikaliste rahvusriikide aeg on möödas.

Vaevalt küll on see innustavaks vastuseks eestlasi vaevavale hirmule väljasuremise ees. Laarlaste poliitika on viinud selleni, et täna on eestlaste identiteedil väiksem kaal kui Balti keti aegu. “Rahvuslus on lahustumas integreeritud ruumis,” diagnoosis Keskerakonna juht Edgar Savisaar konverentsil õigustatult.

Loomulikult ei rahulda Eesti neoliberalistlik integratsioonipoliitika, mille loogiliseks jätkuks sai Pronksiöö, ka venekeelset kogukonda. Leif Kalevi tees, et laarlaste juhitav integratsiooniprotsess kulgeb Eestis põhimõtteliselt õigel teel, pole tõsiseltvõetav. Neoliberalistlik poliitika ei võimalda edukat integratsiooni, sest ta on lammutamise instrument.

Keskerakonna noored mängivad liialt oma poliitiliste vastaste reeglite järgi. Keskerakond ei tohiks end  siduda tupikusse jooksnud integratsioonipoliitika neoliberalistliku ideoloogiaga, sest ta on nii oma tegudelt kui ka programmilt tüüpiline liberaalne kodanlik partei. See tähendab panustamist keskklassile, tugeva riikliku infrastruktuuri (raudtee, elektrijaamad jne) loomist, astmelist tulumaksu, sotsiaalsete ja rahvuslike vastuolude silumist jne. See on Keskerakonna tunnustatud kaubamärk. Keskerakonnal oleks poliitiliselt  kasulikum lähtuda rahvusküsimuse käsitlemisel hoopiski liberaalsest maailmavaatest. 

Liberalism contra neoliberalism

Liberaalse maailmavaate järgi on rahvusküsimust ühtmoodi käsitlevad neoliberalism ja kommunism mittetõsiselt võetavad utoopiad.

Tänapäeva maailmas täheldame rahvusluse ja religioossete liikumiste kasvu. See on üks väheseid asju, milles rahvusvahelise poliitika asjatundjad on kõik ühel meelel.

Ülinatsionalistlikul Hiinal, Jaapanil, Põhja-Koreal, Soomel jmt ei paista sugugi aeg möödas olevat. Pigem vastupidi.

Noortel läheb ilmselt raskeks vastata ka küsimusele: miks siis NSVL lagunes rahvusriikideks?

Liberaalide maailmavaate järgi ei saa kapitalistlik maailmasüsteem ilma rahvusluse ja rahvusriikideta üldse toimida. Laarlaste levitatav economics on utoopia, sest täiesti vaba turg ja kõiketeadev indiviid eksisteerib vaid neoliberaalide ettekujutuses.

Liberaalide maailmavaate järgi on kapitali piiramatuks suurendamiseks vaja kaht institutsiooni – rahvusriiki ja turgu. Piltlikult öeldes, liberaalid on veendunud, et auto (majanduse) juhtimiseks on hädavajalikud nii gaasi- kui ka piduripedaal. Neoliberaalide arvates piisab ühestainsast – turust. 

Rahvusriigita ei ole kapitalismi

Just rahvusriigina täidab riik kõige efektiivsemalt oma rolli.  Tääkide otsas kaua ei istu. Rahvusriik suudab kõige paremini hakkama saada klassivastuoludega, sisemise lagunemisohuga, välisohtudega, unifitseerimisega ja rahvastiku ühiskonnastamisega.

Kapitalistlikule maailmasüsteemile on riik omandiõiguse kaitsmiseks hädavajalik. Just riik suudab kehtestada reeglid ja korra, ilma milleta süsteem üldse ei saa eksisteerida. Riik määrab ka vahekorra, millise osa tootmisprotsessi kuludest kannab tootja ja millise ühiskond. Suure kasumi saamiseks tuleb ettevõtjal lisaks tootmise organiseerimisele tagada endale veel ka riigi toetus.

Lisaks on kapitalistlik maailmasüsteem karmilt ebavõrdne ja hierarhiline ning riigi võimsus määrab suurel määral ära hierarhiaastme ja rolli, millele vastav rahvuslik kapital võtab osa rahvusvahelisest tööjaotusest. Viimane aga määrab suuresti ära kapitali kasuminormi süsteemis „tsenter–perifeeria“.

Kapitali huvid on kahepalgelised ja üksnes esmapilgul vastuolulised. Ühelt poolt pole kapitalil rahvust ja ta üritab parema kasumi saamiseks minna üle maailma. Samas sõltub kapitali tootlikkus just riigi võimest luua oma firmadele oligopolseid (oligopol – tootmisharu, kus valitseb väike arv ettevõtteid. – Toim.) tingimusi suure lisandväärtusega kaupade tootmiseks. 

Eesti riik käitub võõrasemana 

 Seni on Eesti riik täitnud oma ülesannet rahvusliku ettevõtluse ees väga halvasti. Laarlaste nõrk riik on Eesti surunud banaanivabariigi astmele kui odava allhanke tegija. Täna oleme neoliberaalse ideoloogia totaalse võimutsemise tõttu pealegi totras tupikus, sest rahvusliku kapitali abistamist käsitatakse  üldjuhul kui korruptsiooni.

Laarlaste poliitika on olnud selgelt rahvuslusevastane, sest on andnud väliskapitalile omamaise suhtes eelisseisundi. Näiteks võib tuua põllumajanduse ja maaelu põhjalaskmise Mart Laari poolt.

Liberaalse ehk rahvusliku ideoloogiaga riigijuht oleks taganud põllumajanduses tegutsenud ettevõtjatele tingimused head kapitali kasvuks. Üks esmane vahend  pidanuks olema siseturu kaitsmine kõlvatu konkurentsi eest kaitsetollidega. Laar aga viis kodumaise ettevõtja välismaisega võrreldes hulga halvematesse tingimustesse, mis tähendas paljude leibkondade laostumist.

Samuti olnuks hädavajalik kiiresti taastada ühispangandus, kuid selle asemel hoidis ühispanga nime kuritarvitanud aktsiapank poliitikuid palgal ja tagas neile soodsa krediidi. Tänutäheks on Eestis tänini ühispangandus keelatud!

Laarlaste põllumajanduspoliitika tagajärjeks on Eesti muutmine traditsiooniliselt põllumajandussaadusi välja vedavast maast neid sisse vedavaks. Siin trumpas Laar üle isegi bolshevistliku sundkollektiviseerimise!

Kuna neoliberalism (nagu ka marksism) on majandusfundamentalism, siis tuli enne edukalt toimiva liberaalse integratsioonipoliitika juurde asumist paratamatult sorida majanduspoliitikas ja kapitalismi tegelikus toimemehhanismis.

Seniks soovin noortele riiklike toimemehhanismide kallal higistamiseks hüva leili ning ootan ohtraid ja kaalukaid vastuargumente.

[fototekst]  ÜHTSUS TAGAB JÕU: Täna on eestlaste identiteedil väiksem kaal kui Balti keti aegu.

ROMAN UBAKIVI, arvaja

Jaga |