Mõned kivid homode kapsaaeda

25 aastat tagasi käsitleti homoseksuaalsust Eestis kui kriminaalkuritegu. Nüüd on see ühtäkki muutunud „euroopalikuks väärtuseks“ ja välja mõeldi kooseluseadus (tegelikult: homoseadus). Eelmine Riigikogu haudus välja selle mädamuna, mis manipulatsioonide abil rahvale vägisi pähe määriti (vaid 40 poolthäälega 101-st!).

Mitmete küsitluste järgi oli selle tarbetu seaduse vastu ¾ Eesti elanikest, mistõttu valitsus kartis referendumit korraldada. Paljud juristid hindasid kooseluseadust kõige ebaõnnestumaks seaduseks, mis Eestis loodud. Samasoolistel ei keela ju keegi koos elada. Omandiprobleemide korral lahendab asja notar ka ilma kooseluseaduseta.

Nüüd sai valitsuse teerullimeetod oma karistuse kätte – kooseluseaduse rakendusakte ei õnnestunud vastu võtta, sest selleks on vaja saada Riigikogus juba 51 poolthäält.

Juhin tähelepanu sellele, et homoseksuaalsus on perverssus ja seda ei tohi mingil juhulseadusega toetada, sest siis toetaksime ka suguhaiguste levikut ja ebanormaalseid eluviise. Ühtlasi julgustaksime pedofiile, sodomiste, narkomaane, vägistajaid jt perverte omi seadusi nõudma, sest ka nemad võivad tugineda väitele, et nad on sellisteks sündinud. See on tee hukatusse.

Kummaline paradoks! Homod kurdavad, et neid ei sallita, aga samas nad ise ei salli naisi – elu edasikandjaid!

Vabaduslipu all

Homopropaganda hoogustus Eestis pärast vabaduse kättevõitmist, sest siis hakkasid primitiivse mõtteviisiga inimesed arvama, et kui on vabadus, siis võib teha absoluutselt kõike. Piirid läksid lahti ja paljud nägid oma silmaga, kuidas elatakse mujal. Homod hakkasid „kapist välja ronima“ ja enda tarvis seadust nõudma, kusjuures nad kasutasid osavalt ära määratlust „vähemused“. Valitsus ja Riigikogu läksidki õnge. Nüüd maadeldakse juba aasta aega kooseluseaduse kallal, ning lõhe valitsuserakondade ja rahva vahel aina suureneb, sest valitsus proovib kooseluseadust jõuga läbi suruda. Aga milleks ja kuhu see meid lõpuks viib, sellele mõtlevad vähesed. Teiste riikide kogemusi ei taheta ses osas arvestada. Samuti ei mõelda sellele, et kui homodele rohelist tuld näidata, siis juba ootavad järjekorras „oma võimalust“ pedofiilid, narkomaanid, sodomistid, vägistajad jt perverdid, et oma seadust nõudma hakata. Nemad kõik võivad ju ka väita, et on sellisteks sündinud ja kuuluvad vähemuste hulka. Teisisõnu, see näide näitab selgesti, et Euroopast võetakse ilma kriitikameeleta üle kõike, mida sealt nõutakse.

Näide sellest, et homoseksuaalsus on perverssus. Käisin Hollandis lillenäitust nautimas – kõik oli uskumatult ilus ja suurejooneline. Vabal ajal jalutasime mööda Amsterdami ringi ja sattusime ühe homobaari juurde, mis oli homosid nii paksult täis, et umbes 30 inimest pakkusid oma „etendust“ lausa tänaval. Nad olid kas purjus või narkojoobes, higised, tatised, osal püksid rebadel või täis lastud. Nii nad seal üksteist limpsisid ja käperdasid; küllap „armatsesid“. Meie jaoks oli see vaatepilt sedavõrd võigas, et korraks tuli mõte: äkki on see unes? Aga uni ei saanud see olla, sest see, kes ise homo ei ole, ei oskaks seesugust und ju nähagi! Meie mõistus ei suutnud uskuda, et niisugune asi võimalik on. Lasksime jalga.

Kas homoseksuaalsus ongi paljukiidetud inimõigus ja „euroopalik väärtus“?

Vabaduses elamine eeldab ka mõistuse kasutamist, vastutuse võtmist ja piiride tunnetamist. Siinkirjeldatud Hollandi homode jaoks polnud mingeid piire enam ammu olemas.

Kui meie reformierakondlased ja sotsiaaldemokraadid jätkavad samas vaimus nagu seni, püüdes kooseluseadust iga hinna eest läbi suruda, siis võib öelda, et võimuorganid eelistavad perekonnale perverte.

Homoseksuaalsust täheldatakse ka loomariigis, kuid loomad tegutsevad vaid instinktidest lähtuvalt. Inimesi eristab loomadest analüütilise mõtlemise võime. Huvitav, kas see võime puudub ka homodel, et nad ei saa aru, millega nad tegelevad?

Targad inimesed ütlevad: „Meheks olemine omandab mõtte ainult koos naisega.“

Ka sellest ei saa homod ilmselt aru. See väärib kaastunnet, sest nad jätavad ennast vabatahtlikult ilma rõõmust saada omaendi lapsi, neid kasvatada ja nende arengut nautida. Ka Eesti rahvaarvu suurendamist homod ei toeta.

Kui ma oma elule tagasi mõtlen, siis kõige helgem ja ilusam osa on kindlasti seotud laste ja lastelastega. Meile on ju elu antud selleks, et me ta oma järglastele edasi annaksime.

Riigikogu tasemel käiv jutt sellest, et homoabielude lubamine ei võta kelleltki midagi ära (E. Nestor, V. Randpere, I. Sooäär), on selge puru silmaajamine, et oma riigivaenulikku eesmärki saavutada.

Näiteks, kui mu lapsed ja lapselapsed ei või/tohi mulle enam „isa“ või „vanaisa“ öelda, siis on minult röövitud mu kõige tähtsamad ametid. Lisaks sellele on ju õudne vaadata homopaare avalikes kohtades oma „etendusi“ andmas. Kuidas seda seletada lapselapsele?

Kas tõesti leidub kedagi, kes usuks, et kooseluseaduse kehtestamine muudaks Eesti rahva homosõbralikuks? Kindlasti mitte, see vaid suurendaks usaldamatust riigivõimu vastu! Eestit lahkuvate inimeste arv võib hoopis kasvada.

Omaette küsimus on see, et Riigikogu ja valitsus on juba terve aasta kulutanud ajuvaba ja tarbetu kooseluseaduse läbisurumisele. Riigikogu üks tööminut maksab mitukümmend eurot. Kui palju väärtuslikku aega ja raha on selle aasta jooksul korstnasse kirjutatud!? Tegelikult peaksid selle raisatud aja ja raha kinni maksma kooseluseaduse algatajad Imre Sooäär, Valdo Randpere ja nende mõttekaaslased.

Kokkuvõttes võib öelda, et kõige õigem tegu oleks kooseluseadus tühistada ja hakata mõistusepäraselt elama.

Ville Valgast

(Kesknädala toimetusel autor teada)

Jaga |