Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Rahvas tahab näha presidendi ausust

ANTS METSLA,      24. september 2008

Kui teatud humoristlik eesti seltskond jõudis kuningriiklasi mängides Riigikokku, siis miks ei võiks emigratsioonis sirgunud Eesti president omada sotsiaaldemokraatlikku südametunnistust? Muidugi võib, seda enam, et oma isiklikust elusaatusest johtuvalt sai ta võrrelda Lääne ja meie ühiskonna erinevusi, näha meie ühiskonna hundimoraali. Teatavas mõttes võib meie presidendil olla hooliv südamenurk tänutundest Eesti rahva vastu, kes ta endasse võttis.

 

Sotsiaaldemokraadid peaksid olema poliitikud, kes hoolivad, et kõigil oleks ühiskonnas hea elada. Seda on T. H. Ilves oma kõnedes rõhutanud. Iseasi, kas kõnedest piisab tõetamaks, et meie president, kes praegu on küll parteitu, on n-ö usutunnistuselt sotsiaaldemokraat. Kas ta pärast oma ametiaja lõppu valib taas sotsiaaldemokraatia? Seda, kui usutav ta siis on, näitab aeg.

Igatahes Aarne Rubeni (edaspidi – A.R.) katse veenda lugejat T. H. Ilvese sotsiaaldemokraatlikus usutavuses (Kn 20.08.2008) ei veennud. Kasvõi see A.R. kummaline väide, et oma sotsiaaldemokraatliku ilmavaate juured saanud T. H. I. edukast Ärma talust ja et suurtalud olnud üldse Eesti sotsiaaldemokraatia taimelavaks. Kindlasti kuulis T. H. I. vanematelt lugusid Ärma talu toredast elust. Kindlasti tegi üks selle talu perepoegadest, Hans Rebane ajakirjanikutööd „Päevalehe“ ja „Postimehe“ juures, aga see ei teinud ju ometi Ärma rahvast sotsiaaldemokraate. Taluperemehi, kes tahtnuksid saavutada sotsialistlikku korda nagu seda Eesti sotsiaaldemokraadid (1925. aastast alates – sotsialistid) ihalesid, võib küll suurim fantasöör ette kujutada.

Ka on olemas küllalt (vastupidi A.R. väitele) teadmisi Eesti sotsiaaldemokraatliku liikumise kohta. Kasvõi näiteks Eesti sotsiaaldemokraatide tööst Vene Riigiduumas ja nende iseseisvumisest (ESDTP) menševikena (1917). Asutava Kogu valimistel (1919) said sotsiaaldemokraadid valdava osa hääli; samuti ka Riigikogu 1929. a valimistel, aga siis juba sotsialistidena.

Sotside tollane tööpõld, nagu nüüdki, oli üldse ääretult lai: nende parem tiib aitas Pätsi diktaatoritoolile, vasak aga, eriti noorsotsid, semmis pidevalt kommunistidega, astus viimaste Ühisesse Väerindesse, et riiki kukutada, ja kukutasidki.

Niipalju siis vastukaaluks A.R. väitele nagu olnuksid Eesti sotsiaaldemokraadid kommunistide vihkajad. Ideoloogiaskaala naaberparteid ei ole seda kuskil ega kunagi.

Jõukad Eesti talunikud ei kippunud eriti parteistuma, ja kui nad seda tegidki, siis kuulus nende sümpaatia eelkõige Pätsi asutatud Maarahva Liidu (1917) baasil loodud Põllumeestekogudele (1919). Vahest mõneti ka Jüri Vilmsi Tööerakonnale – ühele osisele tulevasest Keskerakonnast (1932).

Ja miks arvab A.R., et Ärma talu popsipoeg, NSV Liidu mereväe asejuhataja, 1. järgu flagman Johann Ludri ei vääri mälestuskivi talu ääremaal, nagu tema isa seal popsnikukohta vääris? Ja miks ta peab noorukina maailmasõtta võetud popsipoissi „nõudjaks ja pröökajaks“? Nagu Sauna-Madis sai Vargamäel Eespere Andresega hästi läbi, miks ei võinud olla head popsisuhted Ärma taluski? Meie presidendile tuleb au anda, et ta on valinud erakonna, mida peetakse kõrvalekaldeks traditsioonilistest parteidest. Respekteerigem tema valikut. Aga rahvas tahab olla ka veendunud oma presidendi aususes.

 

ANTS METSLA, Vändra

 



Viimati muudetud: 24.09.2008
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail