Eestis võib haiget inimest kohelda loomast halvemini

MATI JAKSON,      30. juuni 2004


Patsientide esindusühingu loomisega lootsime esmalt kaitsta psüühikahäiretega inimesi. Järk-järgult laienes meie tegevus ka teistele haigetele, diagnoosist sõltumata. Inimõigusi kontrollivate Kanada ametnike järeldus oli ühene: Eestis koheldakse patsiente, kes on sattunud psühhiaatriahaiglasse, nagu keskajal.

Noorelt Eesti riigilt oodati palju. Kõigepealt tuli välja töötada psühhiaatrilise abi seaduse eelnõu. Mitme ühingu ettepanekud, mis oleksid konkreetsemalt haigete inimõigusi kaitsnud, lükati kahjuks Riigikogu sotsiaalkomisjonis tagasi.
Kui psühhiaatrilise abi seadus lõpuks kinnitati, oli aastaarvuks 1997.

Jahmatavalt julm seadus
Pärast seaduse jõustumist suurenesid järsult kodanike kaebused psühhiaatriahaiglates toimuva kohta. Aidata oli väga raske, veelgi raskem kui enne vastavat seadust … Sagenesid inimõiguste rikkumised, kuna uus seadus seda mitmeti soosis.
Tundub, et paljud tookordsed Riigikogu liikmed hääletasid seaduse vastuvõtmisel nii, nagu poleks nad eelnõu läbi lugenudki. Kas osa rahvaesindajaid saabus kohale ainult hääletamise ajaks, et öelda "jah" sellepärast, et hiljem poleks sekeldusi vastuhääletamise pärast. Neile võis see tähendada pigem kohaloleku kontrolli kui olulise dokumendi vastuvõtmist.
Kuidas 21. sajandil säärane soperdis seaduseks nimetati, võib tagantjärele üksnes oletada. Hirmus on mõelda, kui palju tõi seadus kaasa süstemaatilisi inimõiguste rikkumisi, pisaraid, moraalset ja füüsilist kahju inimeste tervisele – see vajaks pikemat juurdlust.

Kaitse asemel seaduslik inimõiguste rikkumine
Mida siis inimesega, kelle peal antud seadust rakendatakse, võib juhtuda?
Drastilisem näide võib olla selline. Kodanik pöördub tõsiste valudega perearsti poole. Kuna haigele pole vaatamata korduvatele uuringutele diagnoosi pandud, on nii arst kui patsient pisut tavalisest närvilisemad. Sõnavahetus teravneb. Kuna haigel on mitmed eriarstid juba läbi käidud, tahab peretohter anda talle saatekirja psühhiaatri vastuvõtule. Selle jutu peale hakkab patsient protesteerima. Arst ägestub veelgi ja kutsub kohale politsei, et haige koheselt psühhiaatriahaiglasse toimetada. Pealegi peab politsei kurikuulsa seaduse järgi "abi" osutama. Nii sõidutataksegi haige inimene kurjategijale määratud kongautos psühhiaatriaosakonda, kuigi korravalvurid õieti asjast arugi ei saa, sest see kodanik pole ju ühiskonnale ohtlik.

Vaimuhaigeks tunnistatakse igaks juhuks
Loomulikult ei soovi see inimene kinnisesse asutusse minna, mis tähendaks ilma igasuguse kohtuta või prokuröri sanktsioonideta vabaduse kaotust.
Valvepsühhiaatri korraldusel antakse käsk kasutada ohjeldusmeetodit. Nii seotakse inimene julmalt ahelatesse voodi külge. Tõenäoliselt võeti ta sisse eriti rahutuna näiva vaimuhaigena. Või tehakse seda n-ö igaks juhuks, sest ees on pikk öö.
Patsient on sunnitud vägivallale alluma. Teda vaevab õhupuudus, ta soovib juua, tualetti minna – keegi tema abipalvetele ei reageeri. Hommikul on häda sunnil voodi täis roojatud, käed ahelatest paistes.
Kui ta ükskord köidikutest vabaneb ja arst ta jutule võtab, on inimene hämmingus, et teda vabadusse ei lasta. Doktor püüab teda veenda, et kui patsiendil ei valutagi kusagilt, siis on see väljamõeldud luul.
Vastavalt seadusele võib inimest ilma kohtuotsuseta kinni pidada 48 tundi (muide, analoogilist seadust kasutatakse kuriteos kahtlustatava puhul, kuid siiski eeluurimiseks suhteliselt inimlikes tingimustes – ilma igasuguse vägivallata). Tüütu patsient, kellest tohtrid on psühhiaatrilise seaduse alusel vabanenud, viiakse konsiiliumi ette 48 tunni viimasel tunnil. Komisjon ei ole sõltumatu, nagu inimõigused seda nõuavad, vaid selle moodustavad patsiendile määratud raviarst ja sama osakonna juhataja. Nad diagnoosivad hüpohondriat (diagnoos: inimene mõtleb endale priitahtlikult välja kõiksuguseid hädasid, mis pole ühegi meditsiinilise protseduuriga diagnoositavad).
Perearsti kinnitusel tehakse taotlus kohtunikule allutada inimene kuuajalisele sundravile, seda ilma kohtupsühhiaatrilise ekspertiisita. Patsiendil puudub kaitse võimalus, teda ei saa isegi esindada patsiendi esindaja. Pealegi langetatakse ränk otsus tagaselja.
Järgnevad piinarikkad päevad lukkude ja trellide taga, kangeid, tugevate toimeainetega psühhofarmakone hakatakse manustama range kontrolli all.

Vabadus võetakse vabal maal
Mõistagi pole Eesti Patsientide Esindusühing sel ajal, kui inimvaenulik seadus vastu võeti, käed rüpes istunud, vaid võidelnud bürokraatiaga mitmel tasandil eesmärgiga kogu seadus või rida sätteid tühistada. Tänaseks on õiguskantsler pidanud seadust vabariigi põhiseadusega vastuolus olevaks. ÜRO inimõiguslastele on läkitatud aga kiri ühe kuu jooksul seadus tühistada.
Möödunud on mitu kuud, endiselt on kurdiks jäänud Riigikogu ja vabariigi valitsus.
Kui kaua see veel kestab? Või tuleb appi võtta märksa humaansem loomakaitseseadus? Kes hüvitab kannatanutele aga kahju, mis on seotud vabaduse võtmisega vabas riigis?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)