Kellele tehti 2005. aasta eelarve

OLEV RAJU,      13. oktoober 2004


Valitsus esitas Riigikogule Eesti Vabariigi 2005. aasta riigieelarve projekti. Sellega põhjalikum tutvumine võtab tublisti aega, sest seekord on ära kasutatud kõik võimalused teha eelarve vähem "läbipaistvaks". Tunda annab eelmise aastaga võrreldes ka rahandusministri töö rahandusministeeriumi aparaadis. Selle tulemusel on kasutatud eelmise rahandusministriga võrreldes märksa kompetentsemaid asja segasemaks tegemise võtteid. Kuid mingu aega, mis läheb – spetsialistid saavad varem või hiljem hakkama ka seekordse eelarve projektiga.

Juhan Partsi väide, et 2005. aasta eelarve on tavainimese eelarve, ei pea paika. Tavakodanikul pole 2005. aastal midagi head oodata – 2005. aasta eelarveprojekt on selgelt väikese eliidi eelarve. Tavainimese "võidud" jäävad 2005. aastal alla "kaotustele".

Eelarve tulude pool on ebareaalne
Eelarve kasvuks on 2005. aastal kavandatud 11,4%, seejuures maksutulude kasvuks võrreldes 2004. aastaga on planeeritud 10,4%. Kui lugeda õigeks Juhan Partsi välja öeldud SKP 5,9%-ne kasv ja 3,5%-ne hinnatõus, jääb kaks võimalust. Kuna maksutulud ei kasva 5,9%, vaid 10,4%, siis on eelarvesse sisse kirjutatud kas mittelaekuvaid summasid ehk nn õhku või suureneb järgmisel aastal vastupidiselt ametliku propaganda väidetele hoopiski maksukoormus. Tundub, et tegu on mõlemaga.
Valitsus on oma 2005. aasta prognoosides ülioptimistlik. Arvestades maailmamajanduse olukorda ja viimaste kvartalite kasvutemposid, kuid ka tervet rida negatiivseid signaale nagu nafta kõrge hind, protsendimäärade oodatav tõus, mitmete Euroopa Liidu liikmesriikide kodanike ostuvõime piiramine jmt, on kavandatav 5,9 protsendiline kasv liialt optimistlik. Valitsuse ülioptimistliku arvu pakkumise põhjus on aga väga lihtne. Kuna iga sisemajanduse koguprodukti (SKP) kasvuprotsent lubab eelarve mahule lisada umbes 370–390 miljonit krooni ja Eesti riigieelarve peab igal aastal vähemalt paberil tasakaalus olema, siis pandigi eelarve mahu suurendamiseks kirja SKP kasv.

Väidetavad tulud kui laest võetud
Veel rohkem küsimärke tekitavad mittemaksulised tulud. 2004. aastaks oli kavandatud Euroopa Liidust tuleva raha laekumist 5,4 miljardi krooni ulatuses. Kätte aga saadakse tänavu maksimaalselt 3,5 miljardit krooni (halval juhul vaid 2,5), 2005. aastal aga kavandatakse Euroopa raha juba 6,4 miljardit. Ka siis, kui mingi ime läbi peaks 2005. aastal laekuma eelmisel aastal saamata jäänud rahast mainimisväärne osa, on see arv selgelt üle pakutud. 2004. aastal olid Eesti ja ELi vahelised mesinädalad, tulevikus hakkab toetuste summa aga kahanema. Ka valitsus ise näitab oma eelnõu seletuskirjas, et alates aastast 2006 hakkavad toetused oma absoluutsummas vähenema. Paraku just ülioptimistlikult kavandatud toetuste kasv on aga aluseks eelarve 11,4% kasvutempole 2005. aastal.
Ilmselt ülioptimistlikult on prognoositud töötajate arvu kasvamine. Euroliiduga liitunud riikide, eelkõige keskmisest tasemest nõrgema majandusega riikide nagu Kreeka, Hispaania ja Portugali kogemus näitab, et seoses majanduse restruktureerimisega tööpuudus algul pigem kasvab, kui väheneb. Mõnel juhul on tööpuuduse kasv olnud lausa märkimisväärne. EL pidas igatahes vajalikuks Eestit sellise variandi eest hoiatada ning ka 2005. aasta eelarves on kirjas ELi poolse abina summad tööpuuduse võimaliku kasvu vastu võitlemiseks. Töötajate plaanitust väiksem arv aga tähendab väiksemaid maksulaekumisi. Pealegi on aastal 2005 oodata eestlaste välismaale tööle siirdumise kiiret kasvu.
Tegureid, mis avaldavad mõju eelarve laekumistele ja mille puhul valitsus on olnud optimistlik, on veelgi.

Maksukoormus kasvab
Eelarvet Riigikogule üle andes rääkis peaminister Juhan Parts korduvalt, kuidas maksukoormuse alandamine pidavat tõstma tavainimese elatustaset. Eelarve projektis toodud arvud räägivad küll vastupidist – jätkub alanud maksukoormuse kasvu tendents.
Kui 2004. aastal sai valitsus kuidagi ennast õigustada Euroopa Liiduga liitumise arvel, siis maksukoormuse tõusu 2005. aastal võrreldes 2004. aastaga püütakse lihtsalt rahvast lollitades olematuks teha. Liites eelarveprojektis suuremate maksude laekumise, saame 2005. aastal toimuvaid muutusi võrrelda 2004. aasta eelarvega. Tulemused on võrdlemisi nukrad.
Isiku tulumaksu laekumine riigieelarvesse peab vähenema 417 miljonit krooni ehk 12,7%. Selle eest aga peavad suurenema aktsiiside laekumised 1483 miljoni krooni ehk 30,5% võrra, sotsiaalmaksu laekumised 1480 miljoni krooni võrra ehk 9,6%, käibemaksu laekumine 928 miljonit ehk 7,3% jne. Kogusummas peab makse laekuma 4,1 miljardit (10,4%) rohkem kui 2004. aastal. Ehk teiste sõnadega – kui 2003. aastal laekus ühe elaniku kohta 25,3 tuhat krooni, siis 2004. aastal peab makse laekuma 28,7 tuhat krooni iga elaniku (imikud kaasa arvatud) kohta, ja 2005. aastal juba 31,7 tuhat krooni. Kuna 2004. aasta koguprodukt peaks olema suurem kui 2003. aasta oma, siis kavandaski valitsus maksude absoluutsumma kasvuks 2004. aastal mitte 11%, vaid "ainult" 10,2%. Ja seejärel 2005. aastaks "vaid" 10,4%.
Kõik need arvud ei tähenda maksukoormuse alanemist, vaid hoopiski maksukoormuse üha kiirenevat kasvutempot.
Siit tulenebki valik kahe ebameeldiva järelduse vahel: kas aastal 2005 suureneb maksukoormus – ja seda mitte just väga vähe – või on eelarvesse teadlikult sisse kirjutatud ebareaalsed maksude laekumised ehk nn õhk. Tegelikult on 2005. aasta eelarve projektis jälgitavad mõlemad tendentsid. Seejuures on raske öelda, kumba on rohkem ja kumb variant on makromajanduslikult ohtlikum – kas kergekäeline maksukoormuse suurendamine (ELi kaela seda kõike enam ajada ei saa!) või "õhu" eelarvesse sissekirjutamine.
Võimalik, et Eesti suhteliselt madala maksukoormuse puhul on viimane isegi ohtlikum, sest need mittelaekuvad summad on ka kulude poolel kirjas. Lepingud sõlmitakse lähtudes eelarve arvudest ja kui siis aasta lõpu poole selgub, et raha ei jätku, toob see endaga kaasa tõsiseid raskusi lepingupartneritele ja riigi kui partneri usaldusväärsuse languse, rääkimata juba trahvidest.

Konservatiivsuse põhimõtte lõpp?
Eesti on 1992. aastast peale järginud raudselt eelarve konservatiivsuse põhimõtet, tehes seda aeg-ajalt küllaltki suurte pingutustega. Paljuski tänu sellele on püsinud ka krooni vahetuskurss. Eelarve konservatiivsuse põhimõtte aluseks on selles sisalduvate arvude reaalsus. "Õhu" sissekirjutamine eelarvesse ei mahu aga kuidagi konservatiivsuse põhimõtte alla. Eestil seisab ees üleminek eurole (kuuluda ELi ja mitte liituda euroga oleks rumalus). On väga kahju, kui me halvendame 2005. aasta eelarvega oma positsiooni neil läbirääkimistel.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)