Eesti valitsus käitub NATO teemal kahepalgeliselt

Eesti poliitikud on seni rääkinud rahvale hoopis teist juttu.

Seda, et Nord Stream ja relvamüügid Venemaale on otsene julgeolekurisk. Ning Venemaa on vaenlane number üks. Nüüd tekib küsimus, et kui Venemaa on NATO partner ja teeb NATO-ga tihedat koostööd, nii et Venemaale müüakse seetõttu suisa moodsat tehnikat, siis kuidas ta saab olla samal ajal oht number üks NATO liikmele Eestile? Vastupidi, selle loogika järgi peaks Eesti tegema Venemaaga tihedat koostööd. Suisa koomilisena mõjub "kaitseplaanide" tagaajamine. Eesti poliitikud on rahvale rahustamiseks rääkinud, et NATO-l on olemas kaitseplaanid Venemaa rünnaku vastu, ent loomulikult pole neid plaane keegi näinud ja ajakirjanike täpsustavate küsimuste peale aetakse mingit udu. Kui panete tähele, siis ei räägi ka NATO ja välisriikide esindajad mingitest "kaitseplaanidest". Räägitakse sellest, et Venemaa ei kujuta Eestile ohtu ja vajadusel tuleb NATO Eestile appi.

Ma saan ka aru Eesti poliitikute motiividest,

sest Venemaa on tõesti mitmel korral eestlaste usaldust kuritarvitanud, ning raske on sellise partneriga koostööd teha. Veel raskem on aga rahvale öelda, et kuulge, nüüd tuleb selle põlise vaenlase Venemaaga sõber olla, kuna seda soovivad meie partnerid NATO-s. Selliselt käituv kaitse- või välisminister või muu valitsuse liige hakitaks Eestis ilmselt elusalt. Seetõttu aetaksegi kahepalgelist mängu, kus ühelt poolt aetakse NATO ümarlaua taga Venemaa-sõbralikku poliitikat ning ollakse nõus kõiksugu nordstreamide ja mistralitega, teiselt poolt aga räägitakse rahvale rahustuseks lugusid Venemaa ohust ja kaitseplaanidest.
Küllap on üks eesti rahva rahustamise projekt ka NATO "küberkaitsekeskus", mis, nagu võib aru saada, on loodud Facebook'i taoliste sotsiaalmeediate "rünnakute" vastu. Stiilis, et kui sotsiaalmeedia, kas kohapeal või mõnes välisriigis ründab Eesti valitsusasutuste veebisaite, siis on see "oht Eesti rahvuslikule enesemääramisele". Sel juhul sekkub küberkaitsekeskus. Aga kui sotsiaalmeedia ründab mõnda opositsioonierakonda või kaubandusketti, siis on see igati tervitatav rahvaalgatus ning osake demokraatiast.

NATO puhul on iseenesest koomiline,

et selle sügavalt sõjaliste traditsioonidega organisatsiooni poliitikat ajavad välisministrid. Mis iseenesest näitab, et NATO ei tunneta mingit ohtu, sest kui eksisteeriks oht, istuksid laua taga kui mitte kindralid, siis vähemalt kaitseministrid. NATO-st kui kaitseorganisatsioonist on pärast selle vastase, nn Varssavi Pakti Organisatsiooni kokkuvarisemist saanud omalaadne globaalne politsei, mis samas ei arvesta globaalse organisatsiooni ÜRO soovitustega. Kuhu on muu hulgas kaasatud, õigem oleks siiski öelda, et meelitatud eesti poisid, kelle väljaõppeks kasutatakse katsejänestena oma rahvast, nagu näitas ilmekalt Lihula samba ja Pronkssõduri ümber toimunu, kus politseimundritesse riietatud sõjaväelased oma väljaõpet sooritasid.

Kui kolumnist ja muusik Roy Strider kirjutas

mõned päevad tagasi Delfis, et Eesti on ideaalne NATO puudel, siis tegelikkuses ma seda ei usu, sest vaevalt et eesti rahvas tahab olla kellegi puudel. Pigem on eesti rahvast esindama valitud poliitikud muutnud Eesti selliseks puudliks, mis aga ei takista samas neil poliitikutel rääkida inimeste rahustamiseks hoopis teist juttu. Poliitikute keeles on see nn valge vale. See on teatud juhtudel lubatud, näiteks massiliste rahutuste ärahoidmiseks. Ja kuivõrd NATO vajab üha uute ja uute "pingekollete" kontrollimiseks üha enam sõjaväepolitseinikke, siis peab eesti rahvas olema valmis oma turja peal nuuti taluma. Või milline teine rahvas laseks enda peal kurikamehi välja koolitada?! Nii et, nagu vanad skaudid ütlevad: be prepared! (ole valmis! - Toim.)

INNO TÄHISMAA, blogija

Tekst on pärit Inno ja Irja Tähismaa blogist http://innojairja.blogspot.com/

Jaga |