Mida teha õpetajate palgaga?

Riigis, kus valitsuse poliitika lipukirjaks on seatud jõukama elanikkonnaosa võimalikult madal maksukoormus, ning „õhukese riigi" poliitikaga on paratamatult ette määratud, et haridusele, kultuurile, sotsiaalhoolekandele ja elanike turvalisuse tagamisele raha lihtsalt ei jätku. Nende jaoks, kellele see „õhukese riigi" poliitika meeldib, probleeme ju ei ole - kokkuhoitud maksudest tuleb piisavalt tulu, et osta oma lastele kvaliteetset haridusteenust, nautida tipp-kultuuri kus tahes paigas, maksta oma vanematele head pensioni ning sisse osta turvateenust. Mõelgem selle peale. Võib-olla on siiski parem lahendus muuta senist poliitikat? Küsimus on riigijuhtide prioriteetides.

Eesti praegune valitsus armastab Euroopa statistikast otsida ja leida selliseid näitajaid, mis teevad meid ilusateks ja headeks. Hariduse rahastamisest meil väga ei räägita. Eesti on OECD 34 riigi võrdluses selgelt viie viimase hulgas. On veel üks asi, mida Eesti juhid ei tohi unustada. Euroopa keskmised meid ei aita, meie jaoks on seda vähe. Kui me elaksime Euroopa keskmiste järgi, siis poleks iseseisvat Eesti riiki olemaski. Meie riigi sünd ja püsimine oli ja on paljudegi jaoks „statistiline hälve", mis suures osas on tingitud just meie rahva hariduse-usust, visadest püüdlustest ja tänu sellele kätte võidetud haridustasemest, millest piisaski oma riigi rajamiseks.

Tänases Eestis on mõni tegelane üritanud tõestada, et õpetajaamet eeldab missioonitunnet ning tööd tuleb teha patriotismist. Õigupoolest ongi paljud õpetajad seda teinud. Nad on kaua kannatanud ega pole pidanud õigeks avalikult midagi enda jaoks nõuda. Kuid ega seda missioonitunnet leivale ei määri. Juba aastaid madalal püsinud palk on inflatsiooni survel jäänud piskuks, mille tagajärjel ei kata vahel ka elamiskulusid.

Lisaks Eesti keskmisest madalamale palgale tuleb õpetajatel tihti 35 tunni asemel, mis lepingus kirjas, töötada 50 tundi nädalas. Suure koormuse ja madala palga tõttu ei ole ega saagi midagi muutmata õpetajaamet populaarseks. Nii oligi käesoleva õppeaasta alguseks koolides puudu 135 õpetajat. Probleem kandub ühiskonda edasi tulevikus, kui õpilastel on jäänud lüngad õppetöös. Loomulikult ei pruugi õpetajate puudus hetkel ühiskonnas selliselt väljenduda, aga mis saab siis, kui praegused kooliskäijad oma haridustee lõpetavad? Praegused lüngad hariduses väljenduvad viie, kümne või kahekümne aasta pärast suurte sotsiaalsete probleemidena.

Arvestades kõiki asjaolusid ei saa me leppida haridusministri väidetega, et raha lihtsalt pole - et "paneme poe kinni". Vajame kava, kuidas olukorda lahendada. Rahalisi vahendeid tuleb üritada leida riigieelarve arutelude käigus. Pole olemas lahendamatuid probleeme, küsimus on asjade seadmises tähtsuse järjekorda. Riigi jaoks on haridus tähtis - koputan siin kolleegide südametunnistusele.

Tasub mõelda ka sellele, millisel tasemel on õpetajate palgad mujal Euroopas. Veelgi enam tasub mõelda sellele, mida üldse tähendab hariduse väärtustamine ühiskonnas. Kas pole mitte just õpetaja palk esmaseks mõõdupuuks sellest, kuidas riik väärtustab hariduse andmist ja omandamist? Ja veel - kas ikka üks väikeriik suudab tänases karmis maailmas ka reaalselt iseseisvana ellu jääda, kui tema rahval ei ole head haridust? Võib-olla tuleks alustada püüdlusest jõuda viie harituma riigi hulka Euroopas? Minu arvates tuleks meil kõigil koos selles suunas tõsiselt mõelda.

AADU MUST

professor, Riigikogu liige

[Ajalehenumbri esikülje ülaserval on kirjas:]

Toetame õpetajaid nende õiglastes nõudmistes!

Eesti Keskerakond

Jaga |