Üleminekuriikide erinev eluasemepoliitika

URMI REINDE,      13. aprill 2005


Eluasemepoliitikal on kaks lahutamatut aspekti – sotsiaalne ja majanduslik. Eesti liberalism on silmas pidanud vaid eluasemeturu majanduslikku külge. Teised riigid eelistasid kahe aspekti koosarengut, vältimaks kodu puudusest tulenevaid rängemaid kataklüsme tulevikus.

Uuringukeskuse Praxis raamatu „Eluasemepoliitika üleminekuriikides" (Tallinn, 2004) esitlusel küsis Eesti Linnade Liidu esimees Jaak Aab: „Meil on küll eluasemepoliitika, aga kas probleemid on lahendatud?" Tema kui kohalike omavalitsuste esindaja teab hästi, et meil on eluasemepoliitika viidud riigi survel põhiliselt kohaliku tasandi haldusalasse. „Aga kui pöördusime majandusministeeriumi poole munitsipaalelamufondi suurendamise taotlusega, jäime toetuseta."
Äraütlevat vastust põhjendati, et omandireformi reservfondi raha olla otsas. Kust võtta lisaressurssi, kui omavalitsustel raha ei ole? Aabi ettepanek oli ühene – küsimus tuleb tõsta riigi keskvõimu ees. Niisugusele järeldusele on jõudnud praktikud. Mida on välja uurinud teadlased?

Eesti seadused turgu ei sega
Praxise teadur Anneli Kährik tutvustas raamatu koostamise metoodikat. Analüüsiti eluasemepoliitika toimimist kuues Kesk- ja Ida-Euroopa riigis: Tshehhis, Slovakkias, Poolas, Rumeenias, Bulgaarias ja Eestis. Aluseks võeti kohalike omavalitsuste vastused põhjalikule küsimustikule. Eestis küsitleti 37 omavalitsust, kus elab üle 5000 elaniku.
Kährik peatus lühidalt riigi ja eluasemepoliitika vahekorral erinevates riikides. Kohaliku tasandi eluasemepoliitikat tutvustas Tartu Ülikooli sotsiaalpoliitika dotsent Jüri Kõre.
Kui püüda mõlema esineja teaduslikku teksti kõige lihtsamasse eesti keelde tõlkida, siis kõlaks see lühimalt: Eesti seaduste raamistik elamumajandust ei sega. On kuidagi kujunenud nii, et kui teised riigid ajavad (või vähemalt püüdlevad sinnapoole) sotsiaalselt tasakaalustatud eluasemepoliitikat, siis meie siin arendame kinnisvaraturgu.
Esimesi Kähriku järeldusi riigitasandi trendide kohta oli eluasemepoliitika majandusliku ja sotsiaalse aspekti riigiti erinev põimumine. Kahtlemata peab elamumajandus lähtuma majanduslikust tasuvusest. Käsitletud riikidest on Eesti siin juhtrollis; meie seadused on üles ehitatud nii, et need võimalikult vähe sekkuksid eluasemeturu vabadesse toimemehhanismidesse. Turg ongi Eesti eluasemepoliitikas ühtaegu eesmärk ja vahend.
Teistes riikides on silmas peetud ka eluasemepoliitika sotsiaalset aspekti. Seal on sihiks seatud pigem eluaseme kättesaadavuse tagamine – noortele peredele, keskmise- ja madalapalgalistele, sotsiaalselt tõrjututele jms.
Kõre sõnul on eluase Eesti neoliberalismis justkui ühiskonna premeerimissüsteemi osa: kes on tubli, jõuab korteri või maja osta. Samas tõi ta välja huvitava nüansi, millest varem ei ole Eestis eriti räägitud – meie noorte demograafilist käitumist kontrollivad eelkõige pangad, kellele noorpered võlgnevad eluasemelaenud.
„Kui mina võlgneksin pangale sellise eluasemelaenu nagu praegused noorpered, ei oleks mul kolme last," möönis Kõre.

Tartu ja Tallinn – ühelt poolt kiitus, teisalt laitus
Osaliselt tugines uuring 2000. aasta rahvaloenduse andmetele. Sealt tuli välja, et Eestis ei ole eluaseme- ja tööturg vastavuses. Töökohtade piirkonnas (Tartu, Tallinn, Harjumaa), on eluase kallis ja raskesti kättesaadav, samas on piirkondi, kus tühje eluasemeid on palju, kuid inimestel pole tööd, mistõttu ka kinnisvaraarendus praktiliselt ei toimi. Samuti tõestas rahvaloendus, et noored pered on elamuturult tõrjutud, sest nad ei jaksa osta elamispinda.
Kährik ütles, et polegi reaalne ega otstarbekas, et igaüks hakkaks eluaseme omanikuks. Muud aga peaaegu võtta pole. Kõre tugines statistikale, et 1990. aastatel lõid noored kuni 60 000 peret (ametlik abiellumus), ja Sihtasutuse KredEx sooduslaenuga on endale kodu rajanud neist vaid 15 000. Kolmveerand noortest peredest elab kas vanemate juures või maadleb kõrge turuüüriga.
„Kohalikud omavalitsused peaksid enam üles näitama huvi omada oma territooriumil noori peresid kui töötegijaid ja maksumaksjaid," vihjas Kõre sellele, et omavalitsused võiksid ehitada noortele turuhinnast kergemini kättesaadavaid eluasemeid. Seda enam, et nii toimivad teised üleminekuriigid, kes pole meist sugugi rikkamad, vaid hoolivamad.
Tallinn ja Tartu väärisid siiski tunnustust, üks oma munitsipaalehitusprogrammi eest „5000 korterit Tallinna", teine Sihtasutuse Tartu Eluasemefond eest, tänu millele on fondi tegutsemise algusest 1997. aastal Tartus lahendatud kahe kolmandiku sundüürnike jt abivajajate korteriprobleem.
Soovitusena esitasid teadlased eluasemepoliitika sidumise teiste poliitikatega, nimetades eelkõige regionaalpoliitikat, mille abil on võimalik vähendada eluasemeturu ja tööturu vahelist vastuolu ja väheneks linnadesse tööd otsima suunduvate maaelanike surve üüriturule.
Teiseks peaks eluasemepoliitika arvestama tööturupoliitikat, mis vähendab tööpuudust, suurendab perede sissetulekuid, piirab üürivõlgnevusi ja pidurdab sõltuvust sotsiaaltoetustest.
Kolmandaks ei saa unustada tervishoiupoliitikat, kuna halvad elamistingimused ja eluruumist väljatõstmised muserdavad isiksuse, kes kaotab tervise, satub alkoholismi jm pöördumatute haiguste küüsi ja tema probleemid lähevad siis ühiskonnale juba märksa rohkem maksma kui need soodustused, mida riik võiks eluasemepoliitikat arukalt juhtides riskiperedele teha.

Poolas ja Tshehhis sotsiaalaspekt esiplaanil
Eestis on ulatusliku erastamise ja natsionaliseeritud eluruumide tagastamise tulemusena avaliku sektori elamufondi osa aastatel 1992–2002 langenud 61 protsendilt neljale protsendile. Kasutades ära riigi pakutud ülisoodsaid erastamistingimusi, erastas 90 protsenti nn riigikorteri haldajatest oma eluaseme.
Võrreldes teiste Euroopa riikidega on Eestis omanikuasustuse osakaal kõrge – 75 protsenti leibkondadest kasutab eluruumi omanikuna. Euroopa Liidu vanades liikmesmaades on omanikuasustuse protsent 56.
Uuritud riikidest on kõrge omanikuasustus veel Bulgaarias ja Rumeenias, kusjuures Bulgaaria on huvitav selle poolest, et erastas riigikorterid nende elanikele juba 1980. aastatel ja siirdus üleminekuaega seega juba ligi 90-protsendilise korteriomanike riigina.
Seevastu üürisektori osakaal on suhteliselt kõrge Poolas (12%) ja Tshehhis (tervelt 24%).
Eestis on kõrge omanikustaatus põhjustanud üürielamufondi väljasuremise, üürivõlgade kuhjumise ja ka nn vaesed omanikud, kes said küll erastada oma korteri, kuid ei suuda renoveerida maju.
Riigipoolne toetus viimasele omanikegrupile ja korteriühistute remondiprobleemidele on pigem marginaalne, rohkem on püüdnud abistada küll kohalikud omavalitsused. Poolas toetab riik üürimajade ehitust ja hoiab üüri piirmäära. Tshehhi rakendas juba 1991. aastast sotsiaalüürikorterite programmi, mille kohaselt ehitatakse väikekortereid, kus pakutakse ka sotsiaalteenuseid.
Nendes riikides on välja töötatud meetmed eluaseme kättesaadavuse parandamiseks. Tshehhis on kasvanud finantstoetused elamusektorile juba alates 1990. aastate keskpaigast. Aastal 2000 moodustasid need 2,6% riigieelarvest ja ligi 1% SKPst (tuletame meelde, meil läheb sõjalisteks kuludeks 2% SKPst).

Riik, omavalitsus, inimene
Riik, kohalik omavalitsus, inimene ise – ilma nende kolme koostoimeta korrastatud eluasemepoliitikat ei eksisteeri. Inimene on meie riigis oma kodumuredega praktiliselt üksi jäetud, või aitab teda üksnes pank. Omavalitsus üritab, kus paremini, kus halvemini, toime tulla tegelike probleemidega – inimeste lahkumise või liigse juurdetulemisega, tõrjututele halbade ja vähem halbade lahenduste pakkumisega, kodutute, vangide, lastekodulaste jt paigutamisega. Omavalitsus tõstab välja üürivõlglasi ja ehitab varjupaiku.
Kuid järjest enam omavalitsusi ka Eestis mõistavad, et vaja on ehitada uusi avaliku sektori üürimaju. Praxise teadurid teevad ettepaneku ehitada need koostöös erasektoriga – kohalikud omavalitsused saavad kinnisvaraarendajale teha niisuguseid soodustusi, mille arvel langeb eluaseme hind allapoole turuhinda. Kohalik omavalitsus peab aga tihendama kontrolli, et sihtrühmad segi ei läheks ja odavamad korterid ikka tõeliste abivajajateni jõuaksid.
Dotsent Kõre ütles, et omandireformi käigus riigilt kohalikele omavalitsustele üle tulnud eluruumid viisid ka vastutuse omavalitsuste tasandile. „Riiklik surve maksimaalsele erastamisele ei soosinud omavalitsuste poolseid tasakaalustatud lahendusi."
Võibolla pole ka nüüd veel liiga hilja? Eluasemepoliitika üle otsustajad ja poliitikud peaksid ehk kuulama vähem pankade ja kinnisvarafirmade huvigruppe ja arvestama rohkem kohalike omavalitsustegelaste elulähedaste hinnangutega, samuti teadlastega, kes oskavad näha ja välja tuua ohte ja arenguid pikas perspektiivis.
Ka elanikkonna informeerimine eluaseme küsimustes on meil olnud pigem hüsteeriline kui tasakaalukas. Ajalehtedes laiutavad kinnisvarapakkumiste leheküljed, pankade eluasemelaenu reklaamid võtavad silmad kirjuks, omanikud ja üürnikud on pidanud oma mitte kellelegi vajalikku sissisõda, aga tõsiseid analüüsivaid artikleid elamumajandusest laiemalt koos sotsiaalse spektriga peaaegu pole kohanud. Kinnisvarafirmad ja pangad on aga ajakirjanduse reklaamiandjad – miks nad peaksid oma turgu ohustama?

Teised üleminekuriigid, kes pole meist sugugi rikkamad, küll aga hoolivamad, ehitavad oma noortele turuhinnast kergemini kättesaadavaid eluasemeid. Tallinnal on vaid munitsipaalehituse programm „5000 korterit tallinlastele", mujal Eestis pole sedagi. Pildil Tallinnas Maleva tänavale ehitatud uus munitsipaalmaja.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)