Nädala juubilar JÜRI VILMS 120

Jüri Vilms nägi ilmavalgust 13. märtsil 1889 Viljandimaal Pilistvere kihelkonnas. Tema haridusteel on tähtis koht Pärnu poeglaste gümnaasiumil, kus ta alustas poliitilist tegevust ja tõusis õpilasliidriks. Vilms kuulus salajase õpilasringi „Taim“ asutajate hulka. Ringi käsikirjalises väljaandes „Taim“ üllitati üldharivate kirjutiste kõrval ka poliitilisi nõudmisi. 1905. a. Vilms arreteeriti, ent süütõendeid ei leitud. Aga ta heideti siiski gümnaasiumist välja. Järgnes lühike pagendusaeg Soomes. Olude lõdvenedes õnnestus tal tagasi tulla ja gümnaasium lõpetada.

1911.a  lõpetas Vilms Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ja asus Tallinnas tööle vandeadvokaadi abina, samas toimetades oma aja kohta heatasemelist eestikeelset õigusajakirja „Õigus ja Kohus“. Seda võib pidada eestikeelse õigusteadusliku ajakirjanduse aluseks.

1916. a nõudis Vilms Eestimaa pärisorjusest vabastamise 100. aastapäeva aktusel „Estonias“ peetud kõnes esimesena avalikult Eestile autonoomiat. Sel ajal oli see jahmatav nõue – ning lehed ei julgenud tema kõnet valgustada, tuues sellest ära vaid mõne rea, aga teiste kõnesid tutvustati pikemalt.

Vilmsi lausa plahvatuslik energia vallandus 1917.  aastal Veebruarirevolutsiooni järel. Tal oli keskne osa Eesti Linnade Liidu loomisel, ta töötas välja autonoomiakava jne. Vilms  töötas mõjuka „Päevalehe“ poliitilise osakonna toimetajana, saades niimoodi hea ajakirjandusliku väljundi.

Oma vaadetelt ei mahtunud Jüri Vilms Jaan Tõnissoni juhitud Eesti Rahvameelse Eduerakonna (ERE) ja sotsiaaldemokraatia raamidesse. ERE oli tema jaoks konservatiivne, vasakust tiivast oli Vilms ajapikku kaugenenud.  Nii asutatigi Vilmsi eestvõttel 1917. a kevadel tsentrumiparteina Radikaalsotsialistlik Partei, mis peagi reformeerus mõjukaks Eesti Tööerakonnaks. Nii tõusis Vilms vaid mõne kuuga Eesti poliitika tippu: oli valitud Maanõukogusse, tal oli oma ajaleht ja oma erakond, poliitilised sidemed ja üha tõusev populaarsus.

28. novembril 1917 ajasid enamlased Maanõukogu laiali. Järgnenud väikeses kakluses löödi Vilmsi pea kergelt lõhki – aga halvimast päästis teda bolševik Viktor Kingissepa vahelesegamine. Järgnenud segadusteajal oli Eesti Tööerakond esimene partei, kes 1917. a detsembris võttis suuna Eesti omariiklusele.

Sobiv aeg saabus 1918. a algul. Välja töötati iseseisvusmanifesti tekst, mille redigeerijate hulka kuulus ka Jüri Vilms. Samuti käis ta Petrogradis välisriikide saadikutelt toetust otsimas.

Maanõukogu vanematekogu moodustas suurte volitustega Eestimaa Päästmise Komitee: Konstantin Päts, Jüri Vilms, Konstantin Konik. 24. veebruaril 1918 sai unistus omariiklusest teoks ning Jüri Vilmsist sai Eesti Ajutises Valitsuses peaministri asetäitja ja kohtuminister.

Teatavasti hõivasid pealetungivad sakslased Eesti. Mitmed Eesti poliitikud läksid põranda alla, võitluse üheks raskuspunktiks tõotas tulla välismaa. Sinna asus teele ka Vilms. Aga ta ei jõudnud pärale.

Jüri Vilmsi viimsed  elupäevad ja hukkumise täpsed asjaolud 1918. a aprillis Soomes on siiani jäänud saladuseloori taha. Aastail 1920–1921 tehti uurimistööd asjatundmatult ning Eesti võimud langesid petiste ohvriks. Suure töö Vilmsi hukkumise täpsustamisel tegi 1990. aastatel Soome õpetlane Seppo Zetterberg.

Jüri Vilmsi (arvatavad) säilmed maeti Pilistvere kalmistule. Aeg-ajalt on arutatud, kas ei peaks haua lahti kaevama ja uurimist jätkama. Näib, et selleks on vähe asjahuvilisi ja ka Pilistvere kirikuõpetaja, tuntud iseseisvuslane Vello Salum on kalmistul igasuguste kaevetööde vastu.

KÜLLO  ARJAKAS

Jaga |