Valitsusel pool aastat tõmblemist seljataga

TANEL KIIK,      10. oktoober 2007


5. aprillil 2007 astus ametisse teine Andrus Ansipi juhitav valitsus, mille moodustasid Isamaa ja Res Publica Liit, Sotsiaaldemokraatlik Erakond ning Reformierakond. Märkamatult on uue kolmikliidu sünnist möödunud juba pool aastat. Kuidas siis meie „parem" valitsus toiminud on?

Mul polnud mõttes seletada sotsiaaldemokraatide igasugust maailmavaadet hülgavat otsust minna koalitsiooni kahe endast oluliselt suurema paremerakonnaga, mille tagajärjel ei ole sotsid kaotanud mitte ainult liikmeid ja toetajaid, vaid ka oma tõsiseltvõetavuse vasakpoolse maailmavaate kandjana. See on kõigile niikuinii teada, et tegemist oli selgelt enesetapjaliku käiguga, millega garanteeriti ainult see, et 2011. aasta Riigikogu valimistel võivad sotsid rahule jääda igasuguse tulemusega, mis vaid valimiskünnise ületaks.

Ma ei kavatsenud heietada ka Mart Laari kolmanda tuleku või järjekordse mineku teemal, sest sellest on lehtedes juba mitmeid kordi rohkem seletatud, kui asi väärt. Minu meelest võiks jätta valimistulemused siiski rahva otsustada, mitte püüda meedia kaudu inimestele ühtesid või teisi kinnisideid sisendada. Kui inimesed sooviks nii hirmsasti Mart Laari taas kord peaministrina näha, siis küllap oleks Riigikogu valimiste tulemused olnud mõnevõrra teistsugused.

Kohe kindlasti ei olnud mul plaanis pühendada poolt lõikugi Reformierakonnale tüüpilise teerulli-stiilis käitumise tagajärgede kirjeldamiseks, kuna seda peaga vastu seina jooksmise poliitikat saame kõik lähiajal niikuinii oma nahal tunda. Eks iga erakond peabki ju oma valijate ja valimislubaduste eest seisma, selles pole midagi imelikku. Imelikuks muutub see aga siis, kui ühe erakonna huvid muutuvad äkki terve riigi ning selle kodanike huvide suhtes prioriteetseks.

Kui tahaksin kommenteerida meie suurepärase valitsuse olulisemaid otsuseid möödunud kuue raske töökuu jooksul, tekiks mul oma kavatsuste teostamisel üks üpriski oluline tõrge – millistest otsustest õieti kirjutada?

Pingsalt keskendudes ja paljudest ajalehtedest ning valitsuse enda kodulehelt uudiseid lugedes avastasin äkki endalegi ehmatuseks, et sisuliselt mitte midagi polegi ju otsustatud! Oleme kuulnud vastuolulistest plaanidest tõsta ministeeriumide tippametnike palku, palju on räägitud vajadusest luua üleriigiline alkoholimüügipiirang (reaalsuses pole koalitsioon paraku isegi selgusele jõudnud, kas see ikka neile meelepärane on) ning aeg-ajalt võime kuulda mitte just kõige positiivsemaid uudiseid Leetu kavandatava tuumaelektrijaama kohta, milles Eesti mõtteline osa juba enne ehituse algust algselt 33 protsendilt 22 protsendini on langenud.

Seega julgen öelda, et reaalselt pole kolmikliit mitte ühtegi tõsist probleemi lahendanud, ja mis veel kurvem, ei näi ka liikuvat otsustavas suunas.

Oma väite tõestuseks esitan rea olulisi küsimusi meie valitsuse tegevuse kohta:
- Kas valitsus on pannud paika kuupäeva, mil Eesti plaanib ühineda eurotsooniga?
- Kas kolmikliidul on kujundatud selge seisukoht senise ilmselgelt luhtunud integratsioonipoliitika kardinaalseks muutmiseks?
- Kas valitsus omab töökõlblikku tegevuskava Eesti rahva võrdlemisi kiire vananemise ja kaugemas perspektiivis väljasuremise peatamiseks?
- Kas valitsus on välja töötanud strateegia läheneva majanduskriisi tagajärgede minimeerimiseks ning edukaks väljatulekuks majanduslangusest?
- Kas valitsusel on selge ettekujutus põlevkivist toodetavalt elektrilt alternatiivsetele energiaallikatele ülemineku kohta?
- Kas ansiplastel on pakkuda lahendusvariante tööjõu pideva väljavoolu pidurdamiseks ja tööjõupuudusega võitlemiseks?

Vastus kõigile eelpoolsetele küsimustele on paraku „EI!". Kahjuks ei tundu need küsimused meie austatud koalitsiooni jaoks ka kuigi tähtsad. Rohkem keskendutakse üksteisele meedias ärapanemisele ja vastastikku parteisiseste lahkhelide võimendamisele. Selles valguses ei näi paraku kuigi reaalne, et Eesti niipea elutasemelt Euroopa Liidu keskmikegi hulka jõuab, olgugi et materiaalne edasiminek on meie uue koalitsiooni justkui kõige eksistentsiaalsem eesmärk.

KESKMÕTE:
Ei näi paraku kuigi reaalne, et Eesti niipea elutasemelt Euroopa Liidu keskmikegi hulka jõuab.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (34)