Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Mille eest maksame?

VÄINO UBINA,      18. märts 2009

Hoolimata soojavõitu talvest ja kütusehindade langusest ronis küttehind ikkagi tarbijale, piltlikult öeldes, jalgadega näkku. Kõik hinnalangetused, gaasihinna kõikumised, keskmine välistemperatuur jm on vaid küttehinna kujundamise „veepealne osa“ ja tarbija jaoks kättesaamatult udune. Reaalne on üksnes küttearve.

 Üks tallinlane hädaldas, et 77-ruuduse korteri kütte eest nõuti 3000 krooni. See teeb ruutmeetri kohta 39-40 krooni, kuigi 27. veebruari Linnalehes väideti keskmine hind detsembris olevat olnud 25 krooni. Mis ometi toimub, et küte on üle mõistuse kulukas?

Pole midagi imestada, kui kasvõi Mustamäel ringi käia. Kuigi lumikate püsib vahelduva eduga nädalaid, on näha, kust soojus majadesse jõuab – hoolimata külmakraadidest ja lumesadudest on praktiliselt aasta läbi mustamas või rohetamas trassikohad näha. Selle eest tulebki soojatarbijail maksta.

Soojatootjad aga väidavad, et majades on olemas soojamõõtjad ja maja maksab ikkagi tarbitud megavattide eest.

?kski ettevõte ei taha toota ega väljastada midagi, mis ei too sisse, ei kata tootmiskulusid ega tooda kasumit. Nii ka Tallinna Küte. Kõik, mis küttejaamast välja läheb, peab raha sisse tooma. Nii ongi soojuse hinnasse sisse soojusest tegelikult jõuab tarbijani, kuigi tarbija maksab kõige eest, mis soojusjaamast tuleb. Ja kui palju maksavad köetavad võilillepeenrad? Võib-olla Tallinna Küte hoiab meelega sellist olukorda, et hoida kõrgel käibet, millest tilgub kasum, investeerimata lubamatu raiskamise lõpetamiseks? Kodaniku pügamiseks.

Võib-olla võiksid nutikamad majavaldajad soojatrassidega paralleelselt hakata kasutama paljukiidetud maakütet – poleks vajagi tohutuid torumeetreid, et maasoojust kinni püüda?

 

VÄINO UBINA Tallinnast Mustamäelt

 



Viimati muudetud: 18.03.2009
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail