Nädala juubilar REIN MÜLLERSON 70

Kui parafraseerida kirjanik-psühhiaater Vaino Vahingut (1940-2008), kes kirjutas näidendi „Mees, kes ei mahtunud kivile", siis ka Rein Müllerson kuulub nende hulka, kes rahvusvahelise õiguse teaduses on jõudnud „mitte ainult kivile, vaid end lausa selle kivi ülaossa välja võidelnud".

IDI prestiiž maailmas on suur. Juba 1904. a. sai instituut Nobeli rahupreemia. Müllerson valiti IDI korrespondentliikmeks 1995 ja 1999 sai ta instituudi täisliikme õigused.

Ta on olnud nooruses kõva spordimees: mängis korvpalli Tallinna noortekoondises, tegi kümnevõistlust, hüppas kõrgust veel vanas rullstiilis 206 cm! Tema fenomen on võrreldav Andrus Veerpaluga. (Ka 43-aastane kahekordne olümpiavõitja suudab ju veel praegu olla kiirem tänastest Eesti tippsuusatajatest.) Sport ja teadus on teineteisele lähemal, kui arvame. Mõlemad nõuavad tippu jõudmiseks annet, häid võimalusi arenguks ja suurt pühendumust. Samas saab mõlemat harrastada ka rahvaspordi tasemel.

Müllerson on ise tunnistanud, et ta esimeseks eneseteostuse-unistuseks oligi sport, sest kool ei suutnud temas esialgu ei lapsepõlve-kandis Sangastes ega Tallinnaski mingit erilist suurt huvi tekitada. Mingil hetkel olevat ta olnud koguni olukorras, kus hakkas nii kooli kui ka seal tegutsevaid konkreetseid üleolevaid ja enesega rahulolevaid õpetajaid lausa vihkama. Pikka kasvu noorele mehele oli sport kindel tegevus, mis pakkus naudingut ja kus ausas võistluses sai oma võimeid kõigile nähtavalt selgeks teha.

Juba Tammsaare kirjeldas, kui oluline eeskuju oli trefneristidele Lurich. Rein Müllersoni klassivend oli Tõnu Lume, kes mängis filmis „Lurich" (1984) meie maadluslegendi ja kes olevat ikka viidanud klassivennale, kes ta maadlustrenni kaasa võttis, öeldes innustuseks - „nüüd hakkame Lurichiteks".

Kui Tallinnas koolipoisina unistas Rein Müllerson saada Lurichiks või lihtsalt heaks spordimeheks, siis Moskvasse sõjaväkke sattudes viis saatus ta kokku Valeri Brumeli treeneriga, kes oli nõus teda treenima samas rühmas, kus püüdis tippsporti tagasi jõuda maailmastaar Brumel ise. Siis olevatki noore eestlase peas tekkinud ambitsioonikas plaan: ehk õnnestub ka temal tõusta kord kõrgushüppes maailma tippu.

See plaan ei osutunud teostatavaks, ja ta asus otsima uut sihti elus - ja täna on tema eneseteostus realiseerunud rahvusvahelise õiguse teaduses. Müllerson läbis tee juristiks ja rahvusvahelise õiguse teadlaseks Eestist väljaspool - Moskvas, Haagis, lühemat aega isegi Aafrikas ning pikemalt Inglismaal. Eestisse naases ta viis aastat tagasi, kui asus peale Londoni ülikoolist pensionile jäämist Akadeemia Nord rektoriks. Aastast 2009 tegutseb ta Tallinna Ülikooli Õigusakadeemia presidendina.

Muide, Rein Müllersoni vanaisa Hans Müllerson oli krahv Bergi peakutsar, vanaonu Juhan Müllerson aga oli tuntud Valga linnapea ja -arst, Vabadusristi kavaler. Reinu isa oli elukutseline sõjaväelane Avo Laido (enne eestistamist 1937 Artur Lossmann), kes oli kartograafiaspetsialist, õppinud Rootsis ja Poolas, lõpetanud Kõrgema Sõjakooli ja jõudnud Eesti Kaitseväes tõusta enne 1940. aastat kapteniks.

Teises maailmasõjas jagas Reinu isa nende Eesti ohvitseride saatust, kes peale 17. juunit 1940 pidid riiklikust vastupanust loobumise tõttu võtma vastu selle saatuse, mis uus võim neile andis. Tal õnnestus sõjast eluga pääseda ja teenida veel kuni aastani 1950 majorina Tartu Riikliku Ülikooli sõjalises kateedris.

Inimeste saatused on imelikud ja on tõsiasi, et kaugeltki kõik kooselud ei jõua ametliku kinnituseni. Nii tuli ka Rein Müllersonil täiskasvanuks saada teadmisega, et tema isa ja ema ei ela koos. Veelgi enam, isal oli tekkinud veel üks uus pere. Tänaseks on sel lool ilus lõpp, sest just viimastel aastatel ta suhtleb väga tihedalt oma poolõdede ja -vendadega ning juba nende järglastega ja tunneb end nüüd tõeliselt suure pere liikmena. Kuigi lapsena tundis ta end nii sageli siia maailmas küllalt üksikuna.

Mis puutub teadlase Moskva-perioodi, siis see on sedavõrd kummastav, et kogu elu Eestis elanutele tundub see vahel isegi omamoodi võimatu unenäona. 1970-ndatel toimus Reinu elus mitu suurt muutust. Ta leidis motivatsiooni õppida keeli (vene, inglise, prantsuse, portugali), lõpetas keskkooli eksternina ja peale ülikooliõpinguid 1976, juba 32-aastasena Moskva Ülikooli õigusteaduskonna. Lisaks sai ta vene-inglise tõlgi diplomi.

Eesti oludes oleks see kindlasti täiesti pretsedenditu olukord, mistõttu on arusaadav, et see tekitab paljudes eestlastes tänagi arusaamatust ja õlakehitust. See ei sobi ju hästi kokku tüüpilise nõukogude haridusmudeliga sellest ajast.

Kui Jaroslav Hašek alustas oma kuulsat „Vahva sõdur Švejki" lausega, et „suur aeg vajab suuri inimesi", siis külma sõja aeg vajas kindlasti oma kangelasi, kes vähemalt suurriikide teenistuses olid sageli värvikad isiksused. Müllersoni saatust on suunanud paljud inimesed, keda kõiki ei jõua siin välja tuua.

Müllersoni akadeemiline karjäär algas suhteliselt soliidses vanuses. Tema suurimad võimalused tekkisid ajal, mida maailmas seni nimetatakse impeeriumide lagunemise või Gorbatšovi sula ajaks. Ilma oma mõjuka õpetaja G. I. Tunkini ja tollase Nõukogude Liidu välisministri Eduard Ševardnadze patronaažita poleks olnud võimalik eestlase tõus ÜRO Inimõiguste Komitee liikmeks 1988, samuti valimine Moskvas NSV Liidu Teaduste Akadeemia Riigi ja Õiguse Instituudi rahvusvahelise õiguse teooria sektori juhatajaks.

Seega oli Rein Müllerson veel enne impeeriumi lagunemist tõusnud rahvusvahelise õiguse spetsialiste ühendava Rahvusvahelise Õiguse Assotsiatsiooni asepresidendiks. Ka Haagi kohtu president Rosalyn Higgins on rõhutanud Rein Müllersoni erilisust, võrreldes teiste Ida-Euroopa kolleegidega, nende ühise koostöö ajal ÜRO Inimõiguste Komitees. Müllerson võeti omaks rahvusvahelise õiguse spetsialistide hulgas rahvusvahelisel areenil, ning see on teinud võimalikuks tema karjääri eksperdina ja teadlasena.

1992-1999 töötas ta Inglismaal (London School of Economics ja Londoni ülikoolis Kings College), oli ÜRO ekspert inimõiguste alal (Max van der Stoeli nõustaja) ja ÜRO regionaalne ekspert endistes Kesk-Aasia liiduvabariikides.

Tegelikult teame Eesti ajaloost küllalt näiteid, kus tuntud inimesed, tulles tagasi kodumaale, ei kohane siin - kõige värskemaks näiteks Euroopa Komisjoni asepresidendi Siim Kallase kaasus.

Kui vaadata teaduslugu, siis näiteks meditsiiniajaloost on teada, et maailmakuulus prof. Ludvig Puusepp (1875-1942), kelle parimad kolleegid enamasti kõik Nobeli preemia laureaadid, ei leidnud samuti kodumaal sooja vastuvõttu, sest eestlastel on ikka olnud tunne, et välismaal kaua olnud kaasmaalased ei saa Eesti tegelikust elust päris hästi aru.

Kuid nagu siinkandis tavaks, ei püüta väga pingutada, et paremini teist poolt mõista, vaid hakatakse ikka tulijat süüdistama, et ta ei sobi meie mängumaale.

Õigusteadus, mis seisab poliitikale lähemal kui meditsiin, tekitab veelgi enam võõritimõistmist ja kadedust. Rein Müllersoni Eestisse-toojaks loeb end täna mitugi inimest, ja neil on kindlasti omajagu õigus. Kuid ametliku kutse tulla välisministri asetäitjaks tegi tollane välisminister ja hilisem president Lennart Meri. Müllersoni koostööl Eesti poliitikute ja juristidega on aga palju pikem eellugu.

Tähtis oli tema koostöö ka Arnold Rüütli, Indrek Toome jt, kellega tehti keerulistel aegadel omapoolne panus, et Eesti saaks NSV Liidust väljuda veretult (nagu me oleme sellega ajalukku läinud). Ka näiteks Eesti Vabariigi järjepidevuse kandja USA-s Ernst Jaaksoni (1905-1998) saadikuks määramise käskkirjal on A. Rüütli ja R. Müllersoni allkiri.

Rein Müllersoni aktsepteeritakse rahvusvahelises ekspertide kogukonnas, kes jagavad strateegilist teadmist rahvusvahelistele organisatsioonidele ja suurriikidele. See on teadmise kõrgpilotaaž, millega on tõesti keeruline teha päevapoliitikat väikeriigis niisuguste meeste poolt, kes ei oska seda kõrget teoreetilis-filosoofilist teadmist praktikasse panna. Nagu näib meie ministeeriumiametnikele, Müllersoni jutt on „elukauge ja sageli meie ühe päeva sammudele mitte just väga kasulik".

Aga nagu siin kombeks, ei taha keegi tunnistada enda küündimatust ega püüa oma teadmisi tõsta, vaid meil lüüakse ikka „halva sõnumi tooja igaks juhuks risti". Rein Müllerson ise ei saa oma kõrge haridustausta ja hea kooli tõttu vahel sellest arugi, sest juba mitu aastakümmet on ta tegutsenud veidi elitaarsemas seltskonnas, kus tema mõttemaailmast alati on aru saadud.

Müllerson räägib rahvusvahelisest õigusest geopoliitika seisukohalt, püüdes koos oma välismaa kolleegidega mõista, kuidas „molekulaarsel tasemel" suur poliitika toimib ja milline roll on selles rahvusvahelisel õigusel. Eesti diplomaatiline korpus ja välisteenistus lahendab aga omal tasemel „realpolitiiki"... Kuid Müllerson on kindlasti poliitikast väga huvitatud isik - temas peitub see eksperdi ja üksikkõndija soon, mis tema kuulumise ühte või teise poliitilisse ühendusse (parteisse) teeb keeruliseks.* Nagu üks tema hea sõber ütles, on Müllerson mees, kes „ei taha marssida rivis"; see on teinud tema ja ta vaadete omaksvõtu meie poliitilisel maastikul keeruliseks.

Viimasel ajal on ta leidnud hea vestluskaaslase kirjanik Jaan Kaplinskis, kes samuti „ei kõnni rivis".

Müllerson ootab 2014. a teisel poolel aega, kui ta Tallinna Ülikoolis juhtivteadurina saab kirjutada uusi tekste globaalsetel teemadel.

Paraku üha suuremale osale avalikkusest tundub, et see maailmapoliitika on päris hull, mis meile kõigile lausa uksest ja aknast sisse tungib. Kuni selleni välja, et vähemalt on ees uue külma sõja perioodi algus. Kriisiajad maailmas on tegelikult aga suured ajad rahvusvahelise õiguse jaoks, sest suurte konfliktide järel vajab maailm normaliseerumisfaasis jälle tarku juriste.

Rein Müllerson on ühes intervjuus endistele kolleegidele meie Välisministeeriumis öelnud, et Eesti, saades NATO-sse ja Euroopa Liitu, muutus mõneti hoolimatuks rahvusvahelise õiguse suhtes. Müllerson sooviks meie oma riigile, et meie välisteenistuse professionaalsus tõuseks suhteliselt lühikese ajaga nii kõrgele, et me suudaks kaasa rääkida rahvusvahelises elus, et me käituks selles suures mängus nii „nagu me ei oleks NATO ja Euroopa Liidu liikmed", s.t. mõeldes oma käitumise puhul alati, kas me suudame omade jõududega vastutada meie poolt tehtud sammude eest.

See, et me oleme NATO ja Euroopa Liidu liige (mis peaks meid formaalselt enam kaitsma läbi kollektiivkaitse-lepete), oleks sel juhul vaid heaks boonuseks, mis teeks mitte ainult meie põlvkonna, vaid ka meie laste- ja lastelastegi igapäevase elu nüüd täna ja tulevikus turvalisemaks.

Professor Rein Müllerson tähistas 23. märtsil oma 70. sünnipäeva.

PEETER JÄRVELAID

kolleeg ja sõber

* Rein Müllerson kuulub Eesti Keskerakonda. - Toim.

Jaga |