Mõõdukate mõõdutundetu saamahimu

PEETER RAHNEL,      14. august 2002


Tallinna Mõõdukate esimees Mart Meri kutsub ajakirjanduses üles politikaanlust lõpetama ja Tallinnat seitse miljonit krooni Lilleküla staadioni kiireks lõpuni ehitamiseks eraldama. Meri sõnul kuuluvad Põhjamaades kõik esindusstaadionid omavalitsustele, kes neid tasuta esindusklubidele rendivad. Lennard-meriliku paatoslikkusega öeldust saame veel teada, et: "Jalgpall on elamuslik ja rahvalik spordiala ning vutisõpru on Tallinnas kümneid kordi rohkem kui näiteks hokimängijaid."

Üleskutse tundub esmapilgul siiras olevat

Ka põhjendus tundub korras. Kuid just esmapilgul ja tundub. Just Tallinna Keskerakonna-Reformierakonna linnavalitsus on oma ametisoleku algusest peale tahtnud selgust kümnete miljonite kroonide kasutamise kohta Lilleküla staadioni ehituses. Kümned miljonid kroonid linlaste raha anti Jüri Mõisa linnavalitsuse ja Tõnis Paltsi jätkuvalitsuse poolt Aivar Pohlaku ja temale kuuluva FC Flora käsutusse. Puudusid korrektsed lepingud ja kontroll selle raha sihipärase kasutamise kohta. Mingid lepingu moodi paberid vormistati küll hiljem tagantjärele, aga kuhu tegelikult raha kulus, oli pea võimatu teada saada. Linnavalitsuse nõude peale anda selgitusi ja üksikasjalik ülevaade raha kasutamise kohta, organiseerisid "jalgpallientusiastid" Pohlaku ja Mõisa initsiatiivil hoopis vastulöögiks laimukampaania. Pullimees Kojamees - mees, keda on karistatud lubamatu suitsetamise ja korravalvuritele vastuhaku eest mängu ajal Lilleküla staadionil, on muutunud Aivar Pohlaku kõrval oma "jalgpallihaiglaks" nimetatud seltskonnaga enimtsiteeritud "jalgpalliguruks", kes valas tõrvaga üle kõik teisitimõtlejad.

Kuidas ikkagi mõõdukas Meri?

Kuidas ta soovib, et linna jätkuval toel ehitatakse sadu miljoneid kroone maksev kingitus ühele ärimehele. See ei ole ju õigustus, et äri on seotud jalgpalliga. Kuigi sportjalatsid on sportimise juures ühed olulisemad aksessuaarid, ei ole kuulda olnud, et keegi ärimeestest oleks välja tulnud sooviga, et jalatsitehas valmis ehitataks ja siis temale kingitaks. Või on lood hoopis selles, et Mõõdukalt isamaalistel tegelastel on lihtsalt välja kujunenud mentaliteet riigi ja rahva vara nahaalselt endale ja oma sõpradest kaaskondlastele kantida. Mõõduka majandusministri Pärnoja poolt Eesti Raudtee AS-i maha sahkerdamine ning sellega seonduvad suisa kriminaalsed nõustamisrahastamised GIBB-ile on süvendanud nende karistamatusetunnet ja rahva arvamusele sülitamist. Mõõdukate juht Toomas-Hendrik Ilves surus oma elukaaslasele Evelin Int-Lambotile sadat miljonit krooni Eesti märgi otsimiseks ja kolmteist miljonit ta ka sai. Õnneks jõuti valitsuse vahetusega kinni keerata Mõõdukatele kullavihma kallav rahakraan. Imestama ei pane, kui selgub, et Eesti märgi otsimisrahade eest leiti ka Mõõdukate õunapoolik ja käima pandi selle hirmkallis tutvustuskampaania. Ilvese Tõnis Paltsilt ei tea mis teenete eest ebaseaduslikult saadud korterist Toompea häärberis ja tema valitsusresidentsis elanud pere elamiskulude keeramisest valitsuse kraesse tuleb ilmekalt välja Ilvese moraalitus ja põlglik suhtumine rahvasse.

Eesti noored pole teistsugused

Kui seda on Soome ja Skandinaavia noored. Seal on aga tõesti rajatud pea igasse väikelinnagi hokiareenid, kus noored mehed ja juba ammu ka tütarlapsed end läbi aasta välja elada ja rahmeldada saavad. Hokivarustus on nendelgi kallis, aga sellegi soetamisele on käe alla pannud omavalitsused ja riik spordiühingute ning klubide kaudu. Varustuses jääl vihiseda ja meeletult oma nooruslikku energiat kulutada on mitte ohtlikum jalgpallimängust, vaid pigem vastupidi. Meri tõdemuses, et vutisõpru on kümneid kordi rohkem kui hokimängijaid, on kindlasti oma tõetera sees, kuid korrektne see pole. Eeldused tuleb ka hokile alles luua. Mõõdukate katsed Aivar Pohlakut jalgpalliloos vaat et elavana pühakuks kuulutada, meenutamata Roman Ubakivi teeneid ja Eesti "Lõvisid", meenutamata Lassi, Jollerit, Üprust, Liivarit, Poomi… on lihtsalt sündsusetu.
Klubi eelarve miinustesse ajanud Pohlak ei suuda vaatamata oma kukru päästeaktsioonina välja kukkunud ponnistustele eesti mängijaid, sh ka Mart Poomi, kiirkorras allahinnatud kaubana realiseerida. Enese ja klubi kukrusse lisaraha leidmata tuleb tal siiski tunnistada oma tegevuses tehtud vigu ja sellest tulenevaid mittesihipäraseid kulutusi staadioni ehituse arvelt. Mart Meri aga peaks linnavalitsuse hurjutamise asemel pärast peeglisse vaatamist soovitama aatekaaslasel staadion ausalt linnale anda. Siis saaks viimane Meri soovituse järgi tõesti pärast staadioni valmisehitamist selle esindusklubidele rentida.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (11)