Savisaare haigestumine mõjutab Eesti poliitikat tugevalt

Isiksuse osast ajaloos

Edgar Savisaar on Eesti poliitikas süsteemne figuur. Kahe viimase aastakümne jooksul on ta olnud ainsaks vasakpoolseks jõuks ultraparempoolses poliitikas. Kui vastukaal kaob, on oodata, et kogu süsteem kukub kummuli, arutleb Golikov.

Ta väidab, et Savisaar hoidis oma mõjusfääris suuremat osa Eesti venelastest ja vene keelt kõnelevatest elanikest, andes neile pidevalt mõista, et ta pole rahul parempoolsete parteide rahvusäärmusliku poliitikaga. Savisaaron doseerinud poliitikasse vene elektoraadi esindajaid ja laveerinud üsna osavalt sotsiaalpoliitika tandril, tehes tõesti midagi ka inimeste jaoks.

Golikov kirjutab, et Savisaarest hoiavad visalt kinni ka eestlased: rahvarindelased; osa vanemaid inimesi; need, kes oma nahal on tunda saanud liberaalpoliitika kõiki „võlusid“; intelligentsi esindajad.

Mis puutub nii elektoraati kui ka Savisaare poliitika sisusse, mõtiskleb Golikov, siis võib öelda, et kasvu- ja arengupotentsiaal on paljuski küll ammendunud, kuid pärand on vägagi soliidne. Osa elektoraati on kadumas ja seda näitavad juba lähemad valimised, sest ühelegi keskerakondlasele ei anta 25000 häält ei Tallinnas ega kusagil mujal.

Ennustagem!

Golikov pakub Postimehe kirjutises välja, et Keskerakonna juhtide jaoks on oluline küsida: kas jääda ka edasi paariaparteiks või asuda kontakti teiste poliitiliste rühmitustega? Tähendab, mingit osa oma poliitikast tuleks korrigeerida. Kuid millises suunas? Millest loobuda? Kõige lihtsam oleks loobuda mõnest positsioonist “vene küsimuses“, mis aga tähendab kaotusi vene elektoraadi hulgas ja vastuolusid tsentristide vene rahvusest juhtide seas.

Golikovusub, et Eesti tsentristide liidrid jäävad küllap enam-vähem ühtseks. Keerukam on vene tsentristidega, kellest aktiivseim ja ambitsioonikaim on Mihhail Stalnuhhin. Tema käik oleksvast regionaalne vene partei tema juhtimisel. Golikovile tundub, et parteisisete järeleandmiste ja rahu säilitamise variant Stalnuhhinile ei sobivat, sest ei anna midagi. Venelasi võidaks hakata Keskpartei juhtkonnast välja tõrjuma ja vene poliitikat redutseerima. Võitlus partei sees, millele oleks võinud minna välja Yana Toom, ei andvat samuti midagi; Mihhail Kõlvartit jt aga hakataks „integreerima“, ennustab Golikov.

Teiste parteide tegevuse kohta ütleb Golikov, et need võivad hakata oma poole tirima tsentristide elektoraati tükkhaaval, kuid paljud, eriti venelased, võivad üldse enam mitte valimas käia. Hõlmamata, lülitamata ja võõrandunud inimeste arv kasvab seega nii venelaste kui ka eestlaste hulgas, ja nii nõrgeneb ka riigi võime mõjutada ühiskondlikke protsesse, kardab Golikov.

Kõik kõigi vastu?

Savisaare kõvahäälsed poliitilised oponendid mõistavad halvasti tema osa stabiilsuse ja dialoogi säilitamisel ühiskonnas, ja see tähendab, et nad ei mõista ka, millel püsib nende endi turvalisus, väidab Golikov. Esmajoones nähakse tema autoritaarsust, tema „kiuslikku“ ja ettearvamatut iseloomu, soovimatust nende huvidega arvestada jne.

„Kuid Savisaare tegi suureks ja täiesti vajalikuks Eesti poliitmaastiku jaoks tema just sellise rolli oskuslik täitmine. Tema võimalik eemaletõmbumine poliitikast vähendab vältimatult jõudude poliitilist taaskaalu, ja mis veelgi hullem -- huvide tasakaalu ühiskonnas. Juhtub see, mis laevaga tugeva tormi ajal: kui lained tugevnevad ja koorem vajub äärtele, kaotab laev tasakaalu ja läheb ümber, kiil ülespidi,“ kirjutab Golikov.

Autori meelest võivad tsentristide lagunemise järel lõheneda ka IRL ja Reform, kuna mõlemal on pinnas selleks ammu küpsemas. Ta ütleb, et kummalgi ei jätku piisavalt tunnustatud liidreid, seevastu aga on liiga palju „pretendente“, kelle tegelikud liidrivõimed on nende iseteadvuse ja pretensioonidega pöördvõrdelised. Võib saabuda häbitu jõhkruse ja varjamatu küünilisuse aeg. Täiesti võimalik, et „parempoolsete“ jõudude praeguse tasakaalu rikkumine toob kaasa perioodi, mida hakkame nimetama „kõigi sõda kõigiga“, mis lõplikult lagundab riigi ja demoraliseerib ühiskonna.

Stsenaariumid režissööri ootel

„Ehk on veel võimalik saabuvat katastroofi peatada?“ küsib Golikov ja pakub välja variante.

Näiteks: kui kutsuda Savisaareta jäänud tsentristid valitsuskoalitsiooni? Kuid ilma Edgarita võivad nad seal jääda noorpartneri rolli – nagu alles hiljuti olid sotsiaaldemokraadid. Kui koalitsioon neile ettepaneku teeks, peaksid nad tegutsema erakordselt printsipiaalselt, näidates üles valmisolekut koostööks ainult tingimusel, et muutuks reaalne majanduspoliitika kurss.

Kuid kes sellele välja läheb? Golikov arvab, et sotsiaaldemokraate ootaks eeshale saatus, kui nad veelkord „end valitsuses proovivad“. Tundub, et siiski proovivad, sest seda ihkab kangesti nende parteiliider. Tähendab, et neid ootab puudli ja peksupoisi roll. Paari aasta pärast ajab tugevam partner kõik patud nende kaela ja viskab nad ukse taha, ei usu ka Jevgeni Golikov koalitsiooni pikka iga.

Praeguses olukorras võib kõne alla tulla kaks stsenaariumi, mis enam-vähem hoiaksid ära poliitsüsteemi võimaliku apokalüpsise. Miinimum on, et tsentristid jäävad alles vasakpoolse alternatiivina, täites oma konstruktiivset rolli opositsioonis ega lähe mingitele pisikompromissidele parempoolsetega. Siis säilib nende jaoks tulevikus võimalus olla külgetõmbekeskuseks vasaktiival.

Sotsiaaldemokraatidele oleks optimaalne teine stsenaarium: jääda opositsiooni, leida ühine keel tsentristidega, luua ühine vasakrinne, säilitades nii oma partei kui ka ühiskondliku arengu võimalus.

Järelikult pole kummalgi vaja valitsusse minna, vaid luua „vasakvalitsus opositsioonis“, leiab Golikov, ja lõpetab: siis võiks ehk paari aasta pärast rääkida Eesti muutmisest.

Jevgeni Golikov on kuulunud Rahvaliitu, hetkel on ta SDE liige.

 Toimetuselt: Refereering ilmub Kesknädalas AS Postimees loal. Originaal „Болезнь Сависаара как фактор эстонской политики“ ilmus ajalehes Den za Dnjom 29.03.2015. Samuti andis avaldamiseks nõusoleku Jevgeni Golikov ise.

Tõlkinud Anne Ratman

Jaga |