Tsensuur peegeldab ühiskonna ebakindlust iseenda suhtes

Telesaates „Horisont“ jäi mulle kõige enam kõlama Tartu Ülikooli ajakirjandusõppejõu PhD Maarja Lõhmuse intervjuu. (Ta on Eesti Akadeemilise Ajakirjandusseltsi juhatuse liige, kes on avaldanud arvukalt artikleid rahvusvahelistes väljaannetes ning õpetanud esinemisoskust; intervjueerimist – intervjuu andmise ja tegemise oskust; artiklite ja esinemistekstide kirjutamist; aktiivsete esitusvormide kasutamist; meedia kaudu avalikkuse mõjutamist ja suunamist; praktilise meedia juhtumipõhist analüüsi; artiklite, tekstide, raadio/telesaadete ja internetiportaalide analüüsimist (meediasemiootika); meedia ja kommunikatsiooni teooriaid.)

Konverentsil Rakveres pidas Maarja Lõhmus ettekande „Avalik Eesti: Kust tuleb Eesti ajakirjanduse tsensuur anno 2017 ja mille poolest see erineb ENSV-st?“. Esineja avalikustas muu hulgas, et ühes juhtivas päevalehes tsenseeris toimetaja tema artiklist välja kõige olulisema sõnumi.

Eesti Keele Instituudi poolt välja antud „Eesti keele seletav sõnaraamat“ defineerib, et tsensuur on „totalitaarriikides ametivõimude poolt teostatav tsenseerimine, takistamaks ebasoovitavate andmete v. ideede levikut“. USA nimekas kohtunik Potter Stewart on jõudnud järeldusele, et tsensuur peegeldab ühiskonna ebakindlust iseenda suhtes.

Eesti kirjanduse ja kultuuriloo professor Rein Veidemann avaldas 1999. aasta 8. mai „Eesti Päevalehes“ intervjuu Kurt Ingermanniga. „Kõnelus ENSV viimase tsensoriga hakkab üha rohkem meenutama ämblikuvõrku, milles me mõlemad sipleme. Tema, viimase tsensorina, ja mina, kunagise toimetajana. Kusagil meie läheduses varitseb meid aga Frankenstein või Suur Vend, kelle olemasolust me küll teame, kuid kes lõpuks ikka jääb tabamatuks. Võib-olla istub ta koguni meis endis,“ kirjutas toona „Loomingu“ asetoimetaja ja praegune Rahvusringhäälingu nõukogu esimees.

Kas tsensuur on paratamatu?

"Aga loomulikult," vastas Ingermann Veidemannile veendunult. "Eesti Vabariigiski on tsensuur, ja ma ütleksin, et isegi kapitaalsem ja rangem, kui see, millega mina omal ajal kokku puutusin. Lugege kasvõi Riigi Teatajat. Ja lugege ajalehti, siis näete, kuidas ühed seisukohad tsenseeritakse välja teiste arvelt."

 Siinkirjutaja kokkupuude nõukoguliku tsensuuriga aga oli kui üks naljanumber.

„Ma hoiatasin sind, et Sõrve sääre kaart ei lähe Glavlitist läbi!“ ütles Rakvere Teatri peanäitejuht ja „Sõrulaste“ lavastaja Raivo Trass. „Tee siva uus! Homseks!“ pistis ta kavalehe kaanekavandi mulle kui lavastuskunstnikule pihku.

Trükiloa andmise koht asus Tallinnas, Pärnu mnt 10, Viktor Kingissepa nimelise Draamateatri vastas, Saarineni majas.

 „Mis sellel viga?“ torkasin kavandi tsensori ette ja pistsin ka oma pea igaks juhuks seinaaugust sisse, et olla tumedasilmsele naisolevusele positiivse energiaga lähemal. „Liiga täpne rannajoon,“ sulandus naine. Võtsin läbipaistva paberi, panin originaali peale ja hakkasin kalkal pliiatsiga detailset rannajoont õgvendama. „Et kui palju?“ pinnisin noorikut, kes võttiski loomingulist vedu ja hakkas juhendama. Tsenseeritud, „õige“ Sõrve sääre rannajoon saigi valmis.

Tõstsin joonise naise silme ette fallosena püsti ja kilkasin: päris seksikas sai! Tsensor punastas, haaras vana kavandi, lõi kähku sellele trükiloapitsati jälje, lükkas otsustavalt mu pea seinaaugust välja ning pani sõjaväerohelise tsensuuriluugi pauguga kinni. 

„Näh, võta!“ ulatasin järgmisel päeval Raivo Trassile trükiloaga, kuid muutmata Sõrve sääre kaardiga kavalehe. Ta jäi üllatunult oma ümmarguste helesiniste silmadega mulle küsivalt otsa vaatama. „Ka tsensor on vaid inimene,“ vastasin teatrijuhile.

Unenäolisel vene ajal, kui Harju tänava Kirjanike Maja moodne kohvik „Pegasus“ oli noorte kirjandus- ja kunstiinimeste kohtumispaik, arutati kõike; tihti ka tsensuuri. Kord küsis ajastu kultuuriliider Juhan Viiding: miks ajakirja „Horisont“ nime asemel ei võiks olla eestlastele hingelähedase häälekõlaga sõna „Silmapiir“?

Rahvusvahelistumine ei ole rahvuskeele tsenseerimine, vaid on hoopis eesti keelekõla usin levitamine võrdsena maailma teiste kultuurkeelte kõrval.

Tahtmatult tõstatub küsimus: kas praegune elujõus tegevpõlvkond Eestis ei kanna alateadlikult edasi totalitaarse nõukogude aja tsensuuri DNA-d?

TÕNU VIRVE, teatri- ja filmimees

[pildiallkiri]  Sel raamatukaanel oleva rabavalt rikkaliku ajalooga 105-aastase hoone (Pärnu mnt 10) ametlikuks nimeks sai 2009. aastal Saarineni maja – projekti teinud kuulsa soome arhitekti Eliel Saarineni auks. Siin on tegutsenud mitmeid suuri kirjastusi ja tähtsaid toimetusi. 1940–1941 ja 1944–1990 asus samas Eesti NSV tsensuuriameti (Glavlit) peakorter.

Jaga |