Kõrgelt kukud - porri upud!

Laide Pugi,      17. september 2003


Olen aastaid kirjutanud luuletusi põhiliselt end ümbritsevatest inimestest. Eesti Vabariigi inimvaenulikku poliitikat jälgides on need mul muutunud ka poliitilisteks. Teie lehe kauaaegse lugejana tean, et pea ainsana vabariigis avaldate oma lehes luuletusi. Seepärast võtsin julguse saata ühe, mis valmis juba sügaval Laari ajal, kuid tundub, et sobib lugeda praegugi.

Kõik kaunis tundus nooruses …
Kui oled eland vooruses,
siis nüüd on sul küll oma tuba,
hulk lapselapsigi ehk juba.
Muid rõõme suurt ei olegi,
vaid tõestama pead ometi,
et pole kõik just sinu süü,
kui ennast hästi sa ei müü,
sest:
Sündisid sa valel ajal
ja kõndisid ka valel rajal.
Su haridus on stagnaaegne
ja mammonalt sa nõnda vaene
ei anna pangad sulle laene.
Nii pooleli jääb sinu äri,
sa ole vait ja ära päri,
miks meie oma noores riigis,
ei ole mäng üleüldse viigis.
Kui ülimaks ei ole ausus,
siis seadused on lihtsalt raisus.
Ja kui on jälle mõni krahh,
poliitikud siis hüüdvad: "Ah,
ei ole see ju minu viga,
see neljas võim ajab valet rida."
On tõesti raske aru saada,
kus tõde on, kus vale laastab.
Vaid hoia ennast supi seest,
sest sõnast nüüd ei tunta meest.
Mees annab sõna, võtab kaks
ja supp läheb järjest paksemaks …

Kuid pole miskit uut siin ilmas,
ei ole palk vaid meie silmas.
On ajast aega olnud nii,
et vägi see viib võimuni.
Ja kellel võim, sel on ka õigus,
see tõde kunagi ei kõigu.

Kord kõikuma ta siiski hakkaks,
kui kartus inimestes lakkaks,
"Ah mis nüüd mina, väike vend,
sinna suurte sekka topin end."

Ei ole keegi sündind suureks,
mõni unustab vaid enda juured
ja selle, et kui kõrgelt kukud,
ka enamasti porri upud…

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)