Maailmas pole terminit sundüürnik, on termin kodutu

Märt Sults,      15. august 2007


Pärast viimaseid kohaliku omavalitsuse valimisi sai minust Tallinna linnavolikogu liige ja Põhja-Tallinna halduskogu esimees. Tormasin minule omase innukusega tööde kallale. Ametnike imestuseks määrasin endale halduskogu esimehena vastuvõtuajaks iga nädal esmaspäeva kell 16.00–18.00. Öeldi, et kuus ühest kodanike vastuvõtukorrast on küll. Mina arvasin teistmoodi, nii ka läks. Otsustasin, et kui see töö hakkab minu põhitööajast, uneajast ja perekonnaajast liiga suurt tükki võtma, vaatan mõned otsustused ümber ning panen peas paika uued prioriteedid.
Kui olin halduskogu tööülesandeid täitnud mõned kuud, selgus, et omanikega majades elab väga suur hulk leibkondi ja et sündüürnike küsimuse lahendamine Põhja-Tallinnas on üks võtmeküsimusi üldse selles regioonis. Nägin ja sain kuulda uskumatuid lugusid Eesti kohtute suhtumisest sundüürnikesse.

Otsustasin organiseeruda ja koondada jõud: moodustasime Kodanike Vabatahtliku Ühenduse „Kopli sundüürnik", kuhu liitus ligilähedaselt sada leibkonda üle kogu Tallinna, kuid enamus oli ikkagi Koplis elav rahvas. Mind valisid nad meie ühenduse esindajaks ja ka esimeheks. Mõtlesin läbi tegevuskava ja esimese koosoleku kandev teema oli, et keegi liitunutest ei loobu oma üritusest, ei löö araks, verest välja, kui nendega peaks hakkama ka juhtuma mingeid „imelikke" asju. See koosolek toimus kaks aastat tagasi. Ja need „imelikud" asjad ei lasknud end kaua oodata: omanikud saatsid sundüürnikele ähvarduskirju, tekitasid kunstlikke üürivõlgasid (ei andnud arveid ja arve numbreid, kuhu üüriraha üle kanda), murdsid maha eluasemete uksi, viskasid sisse aknaid, keerasid kinni vee (vee eest oli mõõdiku järgi korralikult makstud), lülitasid välja elektri (elektri eest oli mõõdiku järgi korralikult makstud), repressioonide eest saadeti hoiatama (kui ei kolita ise välja) suured ja tursked mehed ja lõpuks ei jäänud ära ka füüsiline vägivald. Meie ühendus pidas vastu. Oma tegevuse teadvustamiseks korraldasime algatuseks piketi Toompeal, kui „rahvasaadikud" tahtsid tagastada teatud balti-sakslastele mingid välja mõeldud kompensatsioonid. Pikett õnnestus, kuna kogu meedia oli kohal, aga peaaegu mitte kusagil kajastamist ei leidnud. See tähendabki, et väga hästi õnnestus!

Plaan läks tööle: avaldused omavalitsustesse – eitavad vastused; avaldused õiguskantslerile – kaks vastust, kus järgmine eitas eelmist; avaldus Riigikogusse – eitav vastus; kaebus halduskohtusse – eitav vastus; kaebus ringkonnakohtusse – eitav vastus; kaebus riigikohtusse – vastati valele küsimusele, mida meie ühing kaebusena üldsegi ei esitanud. Eelnevalt nõuti aga mingi imeliku kautsjoni maksmist, mis oli ligi 18 000 krooni. Maksime selle ära. Riigikohtusse esitatud taotluse vastuses ei vaevutud selgitama selle eitavat vastust, kuigi seaduse järgi peab nii tegema. Kogu see kadalipp võttis meil aega kaks aastat, aga me läbisime selle, vaatamata „imelikele" asjadele, mis minuga ja ühenduse liikmetega sellel ajal juhtus. Me saime kõigist riigi ja omavalitsuse struktuuridest oma kaebusele eitavad vastused. Eitavad vastused olidki meie eesmärgiks. Mina isiklikult olen uhke, ma arvan, et ühenduse liikmed samuti. Meil kulus selleks ligi nelikümmend koosolekut ja iga ühenduse liige tegi annetusi advokaatide palkamiseks.

Rahvusvaheline inimõiguste printsiip sätestab, et igal riigis elaval selle riigi kodanikul on õigus eluasemele. Kui temalt võetakse ära see õigus, siis peab riik andma vastu samaväärse eluaseme või kompenseerima kodanikule elukvaliteedi halvenemisest tekkivad lisakulud. Jutt ei ole mingite korterite üürimisest või rentimisest.
Nüüd on valmis dokumentide pakett, millega minna Euroopa kõrgeimasse õigusorganisse, et nõuda oma kodanikuõiguste täitmist Eesti Vabariigi poolt, sest see riik saatis osa oma kodanikkonnast lihtsalt tänavale elama/surema – tehes nad kodututeks.


KESKMÕTE:

Eesti Vabariik saatis osa oma kodanikkonnast tänavale – tehes nad kodututeks.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (43)