Kodanike põhiõiguste kaitse on ülimuslik

Selgust andis Facebook, kus tippajakirjanikud Tuuli Koch ja Kärt Anvelt teineteist innustasid Keskerakonnale kaikaid kodaraisse loopima (vt ka 20. märtsi Kesknädalast - „Muz ja Tulka Facebookis").

Kärt Anvelt arvas seal, et kõik muutub, kui „see kohutav seltskond [loe: Keskerakond] lõpuks võimult lendab", ja lootis, et Tuuli Koch „põmmutab" homses lehes edasi. Kärt lubas samas, et tema omad (s.t sotsid) aitavad ka Tuulile kaasa.

Issand, ma ei arvanud kunagi, et Kärt peab mind kohutavaks inimeseks! See oli mulle paras šokk. Sotsid jätkasidki järgmises Päevalehes Keski tümitamist ja Tuuli Koch "põmmutas" Postimehes edasi.

Nüüd ma alles, tänu proua Anveltile, taipasin, et olen mingis „kohutavalt halvas seltskonnas". Pole ise sellest nagu arugi saanud. Olen viimased kaheksa aastat töötanud Tallinna linnavalitsuses väga meeldivate inimeste keskel. Kohutavate inimestega puutusin viimati kokku siis, kui politseis töötasin. Need polnud loomulikult politseinikud, vaid kurjategijad.

Aga olgu, läheme tagasi nn Berlusconi eelnõu juurde. Ei saa salata, et võtsin ise selle väljatöötamisest aktiivselt osa, koos tuntud vandeadvokaadi Leon Glikmaniga. Kes veel ei tea - selles eelnõus ei leidu sõnagi Silvio Berlusconist, vaid eelnõu mõte on tagada kriminaalmenetluse ja kohtupidamise käigus inimeste põhiseaduslikud õigused ja vabadused.

Seepeale on kaitseminister Urmas Reinsalu avaldanud arvamust, et Eesti ühe tunnustatuma vandeadvokaadi panus on „puhas õiguslik pahn". Meil aga õnnestus selle eelnõu mõtteid tutvustada isegi parlamendi kõnetoolist. Alguses võeti meie juttu umbusuga, aga nagu nüüd olen aru saanud, on Riigikogu asunud tõsiselt tegutsema, ja see teeb mulle heameelt.

Selgitan lühidalt ja maakeeli nende ettepanekute mõtet, milleni me koos Glikmaniga jõudsime ja mida Riigikogus esitasime.

Esiteks, miks on vaja seadust muuta.

Põhiseaduse §104 p. 14 kohaselt on kohtumenetluse seadused nn põhiseaduslikud seadused, mida saab vastu võtta üksnes Riigikogu koosseisu häälteenamusega. Seda põhjusel, et ausa menetluseta pole demokraatiat. Ebaaus menetlus loob hirmufooni, mis pärsib näiteks kodanikualgatust ja ettevõtlust ning viimase kaudu ka riigieelarve täitmist. Represseerimise all ei mõelda mitte üksnes ebaõiget süüdimõistmist, vaid ka meil massiliseks muutunud põhjendamatute või mittevajalike kriminaalasjade menetlemist, mille eest hiljem keegi vastutust ei kanna.

Suur osa Riigikogu liikmetest on käinud õiguskaitseorganites selgitusi andmas. Parlamentaarsetes demokraatiates annavad parlamendikomisjonide ees selgitusi hoopis õiguskaitseorganid.

Kui tsiviil- ja halduskohtumenetlused on läinud euroopalikku rada, siis kriminaalmenetlus on säilitanud olulise osa oma nõukogulikust algest.

Loomulikult ei ole seaduseelnõu koostamine kerge ega kiire protsess. Kuid mitte keegi ei keela ka kõige hädavajalikumates menetlusseadustes muudatuste vastuvõtmist juba praegu. Tuletan meelde, et oma kodanike põhiõiguste kaitse on riigi jaoks ülimuslik.

Enamik põhiõigusi piiravaid seadusemuudatusi on läbi läinud ilma parlamentaarse diskussioonita. Riik ei pea kuritegevuse vastu võitlemiseks olema nn politseiriik.

Teiseks, strateegiline suund peaks olema inkvisitsioonilise kohtueelse menetluse likvideerimine.

Kehtiv KrMS (kriminaalmenetluse seadustik) rajaneb nõukogude ajast pärandiks saadud inkvisitsioonilise eeluurimise mudelil. Sellele on lisatud võistleva menetluse illusiooni loovad kohtumenetluse sätted, mis aga ei taga võistlevate poolte võrdsust ega seega ka põhiõiguste kaitset.

Iga inimene, kes on jäänud menetlussüsteemi masinavärgi vahele, teab, et kehtiva menetluse raskuspunkt paikneb menetleja kabineti vaikuses. Kohtueelset menetlust juhib prokuratuur, kellel ei ole enam asjaolude objektiivse ja igakülgse väljaselgitamise kohustust. Samas on prokuratuuril ja menetlejal absoluutsed õigused süüdistatava ja kaitsja suhtes. Näiteks - endale sobivate tõendite kogumises, jälituslubade taotlemises, läbiotsimisel jne.

Kohtueelsel uurimisel ei saa kaitsja süüdistuse tunnistajaid ristküsitleda. Seega on välistatud, et kaitsja saaks tõendeid koguda ja kontrollida. Kaitsja kobab pimeduses isegi siis, kui tõkendina soovitakse isikult võtta vabadus. Menetleja ja prokuratuur ei võta peaaegu kunagi kaitsjalt vastu tema esitatavaid õigustataid tõendeid. On esinenud isegi alibitõendite tagasilükkamist.

Kindlasti peaks selle seaduseelnõu strateegiliseks suunaks olema põhiõigusi mitte tagava ja kohmaka inkvisitsioonilise kohtueelse menetluse likvideerimine. Vaheastmena tuleks aga kohtueelses menetluses tagada kaitsja reaalne õigus koguda tõendeid ja neid esitada nii menetlejale kui ka prokuratuurile.

Kolmandaks, kehtestada tuleb kohtueelse menetluse tähtajad.

Nõukogude ajal kehtisid menetlustähtajad, mis ei võimaldanud kahtlustatavaid lõputult ahistada ning kulukas ja stressirikkas teadmatuses hoida. Kriminaalasi lõpetati üldjuhul kahe kuu möödudes või saadeti asi siis kohtusse.
Menetlustähtaegade puudumine on viinud selleni, et materjale saab ükskõik kui kaua uurida, lõputult sekkuda isiku eraellu ja äritegevusse, ilma et tekiks mingigi õigusselgus.

Neljandaks, kehtestada tuleb kahju hüvitamise süsteem.

Vaatamata sellele, et süütuks osutunud kahtlustatava või süüdistatava mainele, tervisele ja varale tekitatakse kahju, puudub sisuliselt kahju hüvitamise mehhanism.

Viiendaks, absoluutse menetlemise printsiip tuleb lõpetada.

Muutmist vajab KrMS §6-st tulenev absoluutse menetlemise printsiip, mis toob kaasa uurimise alla mineku ainuüksi vihje või pealekaebuse tõttu. Isegi nõukogudeaegses süsteemis oli erasüüdistusasju. Meie menetlusseadus leiab aga, et kannatanul sõnaõigust ei ole ja et riik on õigustatud tema eest otsustama.

Kuuendaks, kehtestada tuleks seaduse muudatus, mis võimaldab kohtul ilmselgelt põhjendamatu kriminaalasja lõpetada.

Praegune seadusandlus annab võimaluse sisuliselt ka täiesti asjakohatu süüdistusakt kohtusse esitada või menetleda asju, kus on ilmne, et süüdistusel tõendeid ei ole. See viib selleni, et absoluutselt igal juhul tuleb läbida pikk ja koormav menetlus, mis on süüdistatavale karistus omaette.

Kohtul peaks olema õigus menetlus viivitamata lõpetada süüdistuse ilmse asjakohatuse tõttu või süüdistuse ilmse võimetuse tõttu esitada tõendeid.

Seitsmendaks, vahistust sätestavad seadused vajavad muutmist.

Vahistuse regulatsioon ei vasta EIÕK-le (Euroopa Inimõiguste Konventsioon). See on viinud selleni, et vahistatute hulk ühe elaniku kohta on Eestis EL-i üks suuremaid. Meil on esinenud juhtumeid, kus vägivaldsusele mitte kalduvaid kahtlustatavaid on hoitud, vaatamata jõustunud otsuse puudumisele, mitu kuud vahi all. EL-i õigusruum kasutab sellistel puhkudel aga kautsjoni või elektroonilise valve võimalusi.

Maailmapraktikas on ainulaadne aga see, et isik ei näe vahistuse taotlemise momendil vahistust põhjendavaid tõendeid ega saa neile vastu vaielda.

Vahistatul puuduvad vahistuse vaidlustamisel adekvaatsed õigused. Eriti ilmekas on seadusesäte, mis lubab taotleda vahistuse põhjendatuse kontrolli alles kahe kuu möödumisel, mille puhul kohus ei pea tegema motiveeritud määrust, ja see pole ka kaevatav.

Kaheksandaks, jälitustegevust reguleerivad normid on räiges vastuolus EIÕK-ga.

Peaminister on õigesti nimetanud, et usk totaaljälgimisse on valdav. Muutmist vajab jälitustegevuse regulatsioon, mis võimaldab jälitustegevust enamiku KarS (karistusseadustik) koosseisude puhul, kusjuures mingisugust kaalutlusõiguse teostamise kohustust seadus ette ei näe. See on viinud olukorrani, et praktiliselt kõik jälitustegevuse taotlused rahuldatakse; seda on tauninud EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus).

Üheksandaks, läbiotsimist sätestavad normid ei vasta EIÕK-le.

Läbiotsimise regulatsioon, mis võimaldab prokuröril kui süüdistusfunktsiooni kandjal anda ühepoolselt välja lubasid läbiotsimiseks, on pretsedenditu. Kui jätta kõrvale kuriteo tõkestamise erijuhtumid, siis EL-i traditsiooni kohaselt tehakse seda kohtu loal, kaalutlusõiguse alusel ja ultima ratio (viimase meetme) põhimõttel.

Ka läbiotsimise alla langenud isiku õigused vajavad kaitset. Seadus peab välistama asjasse mitte puutuvate materjalide äravõtmise. Näiteks võetakse ära terveid arvuti kõvakettaid, mis sisaldavad ka erakirjavahetust. Läbiotsimise protsess peab olema vaidlustatav.

Kümnendaks, kehtiv seadus võimaldab põhiseadusevastast sõnumisaladuse rikkumist ja vajab muutmist.

Kuna põhiseaduse § 43 võimaldab sõnumisaladuse riivet üksnes kohtu loal, siis tuleb seda ka võõraste kirjade, sh läbiotsimisel ära võetud elektronkirjade lugemisel arvestada, mistõttu seadusemuudatus on vältimatu.

Ma ei sooviks kuidagi pahandada ei Kärt Anvelti, Tuuli Kochi ega Urmas Reinsaluga.

Kahtlemata ei suutnud kaitseminister nii keerulise juriidilise teksti nüanssidesse täielikult süveneda. Vaatamata sellele, et Reinsalu on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, on keerulise juriidilise teksti lugemine pealiskaudselt väga raske. Arvestama peab ka ministri vähest ajaressurssi.

Vaatamata sellele tuletan meelde, et Eestile on EIÕK ja EIK lahendid kohustuslikud. Need miinimumnõuded on loodud meie kõigi kaitseks ja nende eiramine tekitab ebaõiglust ja hirmufooni, pärsib inimeste algatusvõimet ja ettevõtlikkust.

KALLE KLANDORF

Eesti Päevaleht ei soovinud Kalle Klandorfi selgitavat kirjutist avaldada.

Jaga |