1000-eurosest alampalgast

 Alustasime allkirjade kogumise kampaaniat 1000-eurose alampalga toetuseks. Elektroonilisi allkirju on kogunenud juba üle nelja tuhande ja küllap allkirjade kogumise lehtedelt tuleb teist niipalju veel. Paraku allkirjade kogumisel koges siinkirjutaja ka vastuseisu sellele ettepanekule.

Mõistame ju kõik, et on vaja midagi tõsisemat ette võtta tööjõu lõputu väljarände peatamiseks ja kodumaale naasmise avamiseks; vastasel korral võib meie väike riik kaotada jätkusuutlikkuse. Üheks peamiseks argumendiks kodumaale jäämiseks saab olla tasuv töö ja vähemalt selline palk, millega on võimalik kodus ots-otsaga kokku tulla – toita pere ja maksta kommunaalmaksed. Küllap selline palk saabki olla kusagil 800 ja 1000 euro vahel.

Seda ei saa tõsta ühekorraga, sest siis oleks ettevõtete pankrotilaine liiga suur. Aga riigi jätkusuutlikkuse nimel oleme kohustatud selle Gordioni sõlme lahti harutama, kui tahame ellu jääda. Ei saa olla kauaks riiki, kust tööjõud ja riigikaitsjad on lahkunud.

Kui alguseks suudaksime tõsta miinimumpalka näiteks 100 euro võrra, siis küllap nii mõnigi mees jätab kohvrite pakkimise pooleli ja võtab endale mõtlemisaega, pealegi kui on antud lubadus kindla ajavahemiku järel veel tõsta miinimumpalka – seda selleks, et ettevõtetele jääks aega end palgatõusuga kohandada. Samal ajal küllap nii mõnigi välismaal töötav pereisa mõlgutab kojunaasmise mõtteid, sest koduigatsus suureneb, kui nähakse kodus olukorra paranemist. Pealegi, kui koju jäi pere, sest võõrsilolek suurendab perekondade purunemise ohtu.

Küllap probleeme tekib veelgi, kuid hea tahte korral on need lahendatavad, kui TEEME TEISITI. Siin Põhjamaade heaoluriikide vahel me ei saa jääda igavesti odava tööjõu allhankemaaks vaid miinimumpalka maksvatele välisinvestoritele. Me peame sellest nõiaringist välja pääsema!

UDO KNAPS, Märjamaa, Rapla maakond

Jaga |