Nädala juubilar JAROSLAV HAŠEK 135

On öeldud, et „Švejk” on puhtalt meeste raamat. Sest ainult meestele lähevad korda need õlle- ja peldikunaljad, mida see teos täis. Peentele naisollustele tekitab see ainult vuih!-elamusi.

Hea küll, las ta siis olla meeste raamat! Las jääda midagi ainult meile kah hirnuda, kemmergus aina ja aina üle lugeda. Mida mina üksvahe tegin. Ja siis veel korra. Ja veel.

Mispärast hakkas teada naljade vahelt silma midagi muud. Lugesin ka läbi Hašeki enda eessõna esimesele jaole, mida arvatavasti vähesed on teinud, ja pika järelsõna, mida arvatavasti veel vähemad lugenud. Mõlemad aga on tegelikult lugemist väärt. Too pikk jora annab aimu, miks „Švejki” suhtes on mõnevõrra alavääristav suhtumine, nagu ka Hašekisse. Umbes, et Hašek paljastab tolle Kesk-Euroopa „rahvaste vangla” ehk Austria-Ungari jõhkrust ja sisemiselt mädast olekut. Läheb rõõmuga Vene sõjavangi, küpseb poliitiliselt punaseks, jätkab võitlust kodanlise ikke ja klerikalismi vastu oma varase otsani.

On üsna selge, et kui tulla N.Liidust ja häbeneda oma oktoobrilapse-pioneeri-komnoore minevikku, siis tuleb see teos kuulutada lihtsalt huumoriks ja satiiriks isevalitsuse pihta, punasust häbelikult maha vaikides. Kõrgemad laubad, lohistavamad märsid võivad muidugi tarvitada lihtsat labaseks joodikuks põlastamist. Eks seal ole märgitud ka, millise tihedusega Hašek soolaputkasse sattus; nii paar korda nädalas tuli ära.

Hašek oma eessõnas küll ei paista ei vihase võitlejana, ei tavalise parmuna. Mis ta ütles, on see, et ta üritas kirja panna maailma sellisena, nagu see oli. Mis on üsna vaga ja tagasihoidlik sõnavõtt. Kui „Švejk” selle teadmisega sajandat – mis ei tarvitsegi olla edvistav liialdus – korda üle lugeda, on see hoopis teistsugune raamat. Väike ajalugu, mis lustlikult vormistatud. Ehk siis sellest, mida söödi, palju joodi, kellega kakeldi, kus ja mille eest istuti, ka igapäevastest rahaasjadest, olmest.

Austria-Ungarist saab selle jutuga väheke teise pildi, kui järelsõna ja sotsrealistlikud kirjandusõpikud on andnud.

Kuigi, ei saa välistada, et järelsõnad kirjutati teadlikult ülitruualamlikuks, et pehmendada mõnegi teose võimalikku kahjulikku mõju. Peab Aksel Tamme mälestused üle lugema.

Mis siis Hašeki suurteosest esile tuua? Näiteks härrade ohvitseride pidev rahahäda sai seletuse – nende palk oli kole väike, seisuslikke kohustusi ja kulusid aga palju. Isegi Vene ohvitserid said paremini makstud; sakslased, need on muidugi vanad pennilugejad ka, võisid päris mõnusalt ära elada.

Otto Katz, kes laenas ja pantis, mis kätte sattus, oli muidugi nähtus, aga Švejk ju pajatab loo, kuis sai oma ülemleitnandilt hõbeuuri, aga siis tuli neil mõlemal kitsas kätte, ja uur läks pandimajja. Rahaküsimus jääb küll üsna segaseks, sest Švejkil on vabalt oma välipreestrile sada krooni laenata, kui teda maha mängitakse. Samas saab viie krooni eest, mis talle antakse Budejovičesse sõiduks, jaamapuhvetis usinalt juua, ungarlaselegi välja käristada. Tollase tarbijahinnaindeksi ja keskmise ostukorvini pole veel tõepoolest jõutud, aga küll jõuab.

Õigus, hõbeuuri sai Švejk ju selle eest, et ostis oma raha eest ülemleitnandile teise portsu kanapoega ja jäi vahele. Kanapoegadega on omaette lugu – tol ajal polnud broilerit veel leiutatud, ja kanapraad loeti üsnagi luksuseks. Seletab ka ära Henri IV lause: olgu igal talumehel pühapäeval kana potis; ju see mingi „või sees” võrdlus olla võis.

Hani aga paistab olevat tavalise staatuses. Baloun ju pajatab, kuis jama tuli kana ärasöömisest, sest siis ei saa mune. Aga et kaks noort hane oma karjumised ära karjusid, kui tema pere isa söömahimu-vastasel palverännakul oli, näis üsna tagajärgedeta jäävat. Baloun oli vist ülepea üsnagi jõukas meesterahvas, kui ei suutnud oma veskit ja muud majapidamist maha süüa.

Aga aitab labasest õgimisest ja rahast, see on nii maine! Läheme aadete peale, Hašekile külge väidetud tšehhi asja ajamise ja rahvusliku rõhumise manu.

Budejovičest lahkumise kirjelduses, kui Švejk ja Marek viiakse vangivagunisse, lähevad nad läbi linnarahva spaleeri, kes on tulnud „oma rügementi” saatma. Et kui rügement on „oma”, siis ikka ei ole see keiserlik-kuninglik vägi mingi vastik okupantide punt. Ega saanudki olla, sest armee pandi kokku rahvusväeosadest, kellel oli ka ametlik rügemendi keel, 91. polgul siis tšehhi keel. Järelikult on öelda omal kohal. Järelikult polnud vist ikka väga hullusti. Jan Žižka mainimine ei olnud keelatud; Alois Jirasek ilmutas „Kõikide vastu”, kus tšehhid notivad keisri mehi nagu loogu, 1893 ja sessamas Austria-Ungaris.

„Meie Ferdinand” läks nooremas eas Ungari husaarirügemendi komandörina oma ohvitseridega pahuksisse, kui arvas, et tema juuresolekul tuleks saksa keelt tarvitada. Ning sõjakuulutuse manifest anti välja üheteistkümnes impeeriumi ametlikus keeles, mis ka kroonide peal kirjas olid.

Sihuke tore segakauplus oli see rahvaste vangla. Üks juhtum, milles küll tegelased ise ei osale – 28. polgu üleminek venelaste juurde, orkestri ja lipuga, aga polla üldse tõsi. Üle 700 mehe langes vangi küll, aga – rügement oli juba väga rapitud, vaid 850 meest rivis, kuigi pidanuks olema 2000.

Venelaste kirjade järgi olid paljud vangilangenutest haavatud; lipp jäi Austria poolele, kuis muidu saanuks seda muuseumi anda. Ning rügement taastati vaikselt ja sõdis Itaalia rindel korralikult. Mida Hašek, hõbedase vaprusemedali kavaler, muide, arvatavasti ei teadnud. Et tšehhid patuoinasteks tehti ning kedagi hiljem ei huvitanud, sest Tšehhoslovakkiale oli legend tululik.

 Läheb enam-vähem idealiseerimiseks, vabandust! Jääb mulje, et vihane Hašek selle Austria peale suurt ei olnud. Isegi igatsust viskab sisse, et oleks vaid rahu, maitsvat õlut, et inimesed ei ajaks üksteist tapale. Kuigi keiser, sinder, kroonigu ennast ikka Tšehhi kuningaks, mida ju talle seal raamatus ühe patuna ette heidetakse. Et selline asi vanale lambakarjusele korda läheb; pajatab kah midagi arusaamatut.

Eks Hašek kirjutanud ju veel. Üks tore raamat „Ristikäik” sai ka ustava järelsõna, kus ikka on satiir kiriku, usu, pappide pihta. Aga mitte hullemad kui setude lood oma pappidest. Papp on ka inimene, kes tahab napsu, raha, tüdrukuid, muidu mõnuleda. Õigupoolest on need enamasti väga muhedad lood. Esimene, „Metsade viin, maasikaviin” on veel niivõrd helge ja kaunis, et poeta või ise pisar. Kuigi jutt käib vaid sellest, kuis vana preester ajab head viina, ennast ka ei unusta ja kohale saabunud karskuselekutsujast praosti patuteele juhatab. Seal on talve kargust, ahju kohinat, korgi plopsu, suvise metsa lõhna, head äraolemist ja sellist vaikset usku, mida kahjuks enam kujutledagi ei oska.

Hellik oli see 30. aprillil 1883 sündinud Hašek, poogitagu talle hiljem külge, mida tahes.

JÜRI  PINO

Jaga |