Ebaühtlane, hargnev ja pudenev impeerium

ARVO VALTON-VALLIKIVI,      10. november 2004


On väidetud, nagu oleks tänaseks suurte koloniaalimpeeriumide aeg läbi. Nii on pudenenud või teisenenud häbelikeks ühenduseks mitmed neist, mis veel 19. sajandil olid väge täis ja oma paremuses veendunud. Laialt räägitakse praegu inimõigustest ja üsnagi vaikselt rahvaste õigusest ise omale eluviisi valida ja olemist määrata.
Siiski on veel praegugi olemas mõned teisi rahvaid ja kaugeid alasid rõhuvad suurriigid ning teatavas mõttes peaksid nad mõjuma anakronistlikena.

Üks sellistest on Venemaa, ise seest õõnes ja räsitud, ometi kiivas iga maalapikese pärast, mis selle küljest end loomulikul viisil lahti peaks rebima seal elavate rahvaste tahtel.
Et oma ebaühtlast, hargnevat ja pudenevat derzhaavat koos hoida, ollakse valmis tegema ülemääraseid ja sageli naeruväärseid kulutusi nii aineliselt kui moraalselt. Ja nagu ikka läbi ajaloo, ei säästeta omaenda rahvast, ainult et saaks ladviku huvides röövida ja lagastada ääremaid.
Kui muistne Novgorod röövis nii andamite kogumise näol kui ka otseselt rüüstates põhjapoolseid soome-ugri alasid, siis järgnenud moskoviitide „kaitse" osutus seal elavatele rahvastele lausa hukatuslikuks.

Eestil vedas,
et seda ristiusustati läänest, olgu või tule ja mõõgaga. Kui seda oleks jõutud teha idast – nagu pidevalt üritati –, kas meid siis täna enam üldse olemaski oleks. Ilmselt peab vaikselt kiitma ka Tšingis-khaani järeltulijaid, kes seda rahutut ala just sellel ajal mitu sajandit ohjeldasid.
Kui süveneda Venemaa väikerahvaste ajalukku, siis pilt on küll igal pool erinev, kuid üldjoontes on toiminud kolm tegurit: ülbe keskvõim, mis oma äärerahvaid inimesteks pole pidanud ja nende röövimist enesestmõistetavaks ja täiesti lubatavaks asjaks on arvanud; kaupmeeskond ja hiljem majandusladvik, kes julmalt kõiki – ka oma rahvast – rõhus ja elementaarsetest õigustest ilma püüdis hoida, ja muidugi õigeusu kirik, mis polnud üksi võimu alandlik teener, vaid kui vähegi võimalik, ka ise võimu teostas, maid kokku ahnitses ja lihtrahvast rõhus, muulasi aga moraalselt sandistas, nende kultuuri metoodiliselt hävitas ja isegi nimed ära võttis.

Nende allutatud rahvaste ajaloos
on olnud vaid üksikuid väga lühikesi hingamisaegu, mil saadi arendada oma kultuuri ja üritati sammu pidada muu parema maailma muutumistega. Üks selline umbes kümneaastane ajalõik oli 20. sajandi kahekümnendate algusest kuni kolmekümnendate algaastateni, kuigi peagi kogu see vaevu õitsema kippuv kultuur ja haritlaskonna iseolemispüüe juurteni hävitati, seejuures lausa füüsiliselt represseeriti kõik, kes vähegi ilmutasid rahvustunnet.
Pärast Teist maailmasõda hakati valjemini rääkima mõne rahva süütundest teiste rahvaste vastu sooritatud kuritegude puhul. Eriti puudutas see natse. Kuid jättis peaaegu puudutamata kommunistide hirmuteod, ja seda mitte üksi Venemaal. Vahest ehk vaid väeti Kambodzha jõledusi mõisteti valjemini hukka, Põhja-Korea, Kuuba, Hiina, Venemaa ja mitmete teiste samasugustest tegudest söandati kõnelda vaid poolihääli.
Küllap on palju neid, kes ootavad, millal hakatakse Venemaal vähemalt kõnelema süüst, erilist heastamist vahest ei loodetagi. Kuid ka süütunnistus oleks puhastav.
Öeldu ei tähenda sugugi vene rahva, kes sarnaste – küll mitte nii totaalsete ja vaimu hävitavate – repressioonide all ju kannatanud on, ühest hukkamõistu, kuid ajalooline tõsiasi on siiski see, et hirmurezhiim sai teoks just selle põhirahva vaikival heakskiidul ja osavõtul.

Praeguses tšetšeenide vastases sõjas
hävib sadade kaupa peamiselt just vene noorukeid. Vene emad selle üle õnnelikud ei ole ja sageli on nende häält ka kosta. Kuid sealne valitsus on küll väga harva ja väga vähesel määral kuulda võtnud oma inimeste inimlikku häält.
Kui Venemaa tungib ilma algse põhjuseta kallale Tšetšeeniale või Ühendriigid Iraagile ühe julma isevalitseja kukutamiseks, siis seda ei nimetata terroriks, küll aga seda, kui need, kellele kallale tungitakse, julgevad vastu hakata ega suuda nii ülekaaluka väe vastu kasutada sõjalisi tavavõtteid.
Keegi ei saa õigustada Moskva teatri või Beslani taolisi juhtumeid, kuid tõsiasi on ka see, et niinimetatud pantvangikriisi „lahendajad" tapsid ohvreid, omaenda inimesi hoopis massilisemalt kui pantvangide võtjad, kes olid meeleheitele aetud, ilma tulevikuta inimesed ja täitsid organiseerijate arutuid korraldusi. Sisuliselt on see sama nähtus, kui nõukogude soldatitega puhastati maailmasõjas miinivälju, pärast aga „austati" tundmatut sõdurit.

Ka tšetšeenidel, keda Venemaa on ajaloo jooksul korduvalt püüdnud juurteni hävitada ja kelle tugev vaim on neid ikka suutnud alles hoida, on õigus iseolemisele. Praeguseks peaks ju igale, ka poliitikavõõrale inimesele olema ilmselge, et lastagu neil minna, ehitagu nad ise oma riiki ja Venemaa saanuks lahti oma praegusest suurimast häbiplekist.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)