Tragöödia äratas Ameerika

EDGAR KASKLA,      26. september 2001




Võimatu on iseloomustada ühe riigi ja tema rahva meeleolu, eriti kui tegemist maaga, kus on umbes 280 miljonit elanikku. Aga ma katsetan teha võimatut. Tähelepanu on rahvusvahelises poliitikas alati pööratud riigijuhtide poole, ent huvitavam ja isegi tähtsam on see, mida arvab "tüüpiline kodanik" tänaval.
See kodanik, inglise keeles "man on the street," võetakse ameerika normiks, ja ta aitab selgitada, kas poliitilised liidrid on kooskõlas rahvaga, kes neid kunagi valis, ning kas poliitilised seisukohad leiavad toetust ühiskonnas.
Oluline on sel nädalal aga arvestada ka seda, et ühiskond on kannatada saanud. Korraga on tavaline kodanik sunnitud kartma ja ennast kaitsma rünnakute eest, mis USA valitsus on aastakümnete vältel oma inimeste peale toonud. Siin ei saa öelda, nagu oleks riik alati halvasti ja vaenulikult käitunud (kuid tuleb märkida, et selliseid kordi on ka olnud), vaid selles mõttes, et maailmas on palju neid, kes nii arvavad. Nad tajuvad Ameerika vaenulikkust ja terroristidele sellest piisab. Nad leiavad kiiresti meetodid, mille kaudu inimohvrite hulk oleks eriti suur ja surm ise oleks shokeerivalt jälk.
New Yorgi ja Washingtoni terrorirünnakud on inimesed segi löönud.
Paradoksaalselt räägitakse, et rünnak oli ootamatu. Kuid siin on selliseid terroriakte ennegi olnud. Tuletame meelde kas või Oklahoma City't mõne aasta eest või sama World Trade Centerit aastal 1993.
Poliitikud eesotsas kaitsesekretär Donald Rumsfeldiga on hakanud rääkima sõjast, kus nagu esmakordselt oleks Ameerika mandril terrorismi kohatud. See väide nõuab natuke amneesiat. Ega ameerika rahvas varasemaid sündmusi just eriti meeles ei pea. Elatakse momendist momendini ja eelmised jubedad ajaloolised hetked on juba mälust kõrvaldatud, kui mitte koguni unustatud.
Massimeedia kommentaatorid ja analüütikud alustavad peaaegu ühtmoodi: Ameerika on vihane ega leia rahu, kuni riik võtab kiiremas korras ette mingisuguse aktsiooni, mis terroriste ja nende toetajaid surmavalt karistaks. Ajakirjanduses ollakse üksmeelselt veendunud, et viha Ameerikas ei lõpe, enne kui militaarselt on olukord lahendatud.
Massimeedia kommentaatorid ja analüütikud alustavad peaaegu ühtmoodi: Ameerika on vihane ega leia rahu, kuni riik võtab kiiremas korras ette mingisuguse aktsiooni, mis terroriste ja nende toetajaid surmavalt karistaks. Massimeedias ollakse üksmeelselt veendunud, et viha Ameerikas ei lõpe, enne kui militaarselt on olukord lahendatud.

Ajakirjandus õhutab kättemaksu

Pole kahtlust, et väga paljud inimesed on kurjad, eriti vanem põlvkond. Aga ka nooremad (olen ülikoolis nendega kogu aeg kontaktis) on silmapilkselt valmis saatma sõjaväge kusagile terroristide vastu sõdima, kuigi vähesed üldse teavad, missugune olukord tegelikult olla võib.
Massimeedias on selgeks tehtud, et tõenäoliselt on selle õuduse taga Osama bin Laden ja tema toetajaskond. Nii on paljud kohe valmis pommitama Afganistani, kus
bin Laden arvatakse hetkel ennast varjavat. Arvatakse ka, et Afganistani Talibani valitsus on bin Ladeni kaitsmise ja toetamises süüdi ning pommitamise või muu militaarse rünnakuga võiks ju ka neist fanaatikutest lahti saada.
Ameerikas on ammu moes raadiosaated, kuhu otse helistatakse ja jagatakse oma seisukohti. Nende saadete juhid on poliitiliselt konservatiivsed. Kiiret sõjalist rünnakut toetavad nii helistajad kui talk show juhid. Samad seisukohad on ülekaalus interneti jutukates, e-mailides ja isegi lastevanemate juttudes, mida kuulen, kui lähen oma poistele kooli järgi. Ainult sel viisil arvatakse terrorismist lahti saavat. Arvatakse, et verevalamine ja vaenulik kättemaks on ainsad asjad, millest fanaatikud aru saavad.

Sõjalisele vundamendile ehitatud Ameerika

Kiiret reageeringut ootavad üldjoontes need, kes kõige hoogsamalt hetkel Ameerika lippu lehvitavad, sest riigi ja rahva ühtsus aitab saavutada "võitu" terrorismi üle. Ameerika rahvuslus on tugevalt militaristlikule baasile üles ehitatud. Pole siis imestada, kui lipulehvitamine käib käsikäes ettepanekuga teha midagi suurt, võimast, verist, ja kiiresti.
Meedias räägitakse palju ameeriklaste vihast. Kuigi olen seda kuulnud ja näinud, väidaksin siiski, et enamus veel vihane ei ole. Pigem on rahvas lihtsalt kurb ja leinab masendavat inimohvrite hulka. Pole aega olnud kurjaks saada, kuna on võimatu seedida, kuivõrd palju inimesi on ühe hoobiga hukkunud.
Samas on inimesed hämmingus, mõeldes kuidas inimesed surid. Raske on ette kujutada, mida võisid mõelda need, kes lennukis istusid; kes juhtusid lennukit pilvelõhkuja aknast nägema; kes põgenesid hoonest, kui kogu maja kokku varises. Surm tuli neile kõige hirmsamates variantides ja siin on raske mõelda millestki muust. Viha võib kunagi kerkida, vara on aga teada, kas või millal emotsioonid muutuvad.

Lahing vist ikkagi tuleb

On arvata, et USA mingil moel siiski sõjaväelise jõuga reageerib. Aga tundub, et väga paljud tunnevad suurt muret selle üle, sest raske on kindlaks teha, kes terrorismis süüdi ja kuidas õigeid isikuid üles otsida. Bin Ladenit on ammu taga ajanud nii USA kui ka vististi Vene Föderatsioon, senini pole aga püüdmine (mõrvamine?) õnnestunud.
President George W. Bush jt kabinetiliikmed on hoiatanud pikemast protsessist, kus kiire reaktsioon jääb tulemata. Tundub, et enamus on sellega päri. Bush, Rumsfeld,
kongressiliikmed jmt võivad valju häälega deklareerida sõjaolukorda, aga see ei ole tavaline sõda, kus vaenlane on igaühele teada. Bushi omas erakonnas on palju konservatiive, kes tahavad kiireid ja rangeid otsuseid. Ei ole teada, kas Bush nende soovidele allub või ootab rünnakuga.
Meelde on jäänud Bill Clintoni otsus pommitada farmaatsiavabrikut ja tabada bin Ladenit rakettidega pärast rünnakuid Aafrika saatkondadele. Tulemuseks oli vabriku purunemine, kuigi see polnud terrorismiga seotud, ja teiste tsiviilisikute tapmine.
Tausta mõjutab veel, et suurem militaarne aktsioon Lähis-Idas ohustab nafta- ja bensiiniäri. Seda ei taha keegi, ei juhid (USAs, Euroopas, mujal) ega publik.

Keegi ei taha avalikult tunnistada, aga vähemalt noored teavad, et terroristid on selle lahingu võitnud. Ükskõik kui karmilt USA tegeleb bin Ladeni, Afganistani või teiste
süüdlastega, ei suuda ükski pomm, relv või rakett saada võrdseks 11. septembril toimunuga.

Rahvas kaldub kaheks

Ameerika ja ameeriklaste imidzh on seotud rohkem esimese kärme kättemaksu pooldajatega kui nendega, kes kainelt ja ettevaatlikult kaaluvad mitmesuguseid militaarseid (ja teisi) optsioone. Just nüüd võib olla väheseid kordi USA ajaloos, mil mõtlejad jäävad tegijatest peale. Mõlemaid seisukohti on Washingtonis George Bushi ja Clintoni ajal esitatud. Haruldasem on, et rahvas hakkab vajuma kahte leeri.
Ja just nooremad kardavad USA äkilisemaid liigutusi. Osaliselt on mängus nende endi elud, osaliselt mõistavad nad, et terrorismi vastane võitlus on tõepoolest keeruline, kui mitte täiesti võimatu.
Keegi ei taha avalikult tunnistada, aga vähemalt noored teavad, et terroristid on selle lahingu võitnud. Ükskõik kui karmilt USA tegeleb bin Ladeni, Afganistani või teiste süüdlastega, ei suuda ükski pomm, relv või rakett saada võrdseks 11. septembril toimunuga.
Piibli vana õpetus - hammas hamba vastu - siin kehtida ei saa.
On teretulnud näha ameeriklase ja eriti noore ameeriklase teist palet. Ta oskab mõelda ja mõistust kasutada, näidates, et oskab poliitikast ja oma ühiskonnast mõelda globaalses kontekstis. Kurb, et ameeriklaste apaatsus on suudetud ületada vaid suure katastroofiga.

Kindralite ohtlikud otsused

Tunnen siiski muret, et riigijuhid ja kindralid teevad otsuseid, mis ohustavad paljusid süütuid inimesi. On piisavalt neid, kes tahavad näha suurt pauku ja on nõus ohverdama afganistaanlasi. Meie eesti rahvus on nii rahuajal kui sõjas asjata kannatada saanud, ja me ei taha näha, et süütud inimesed peavad poliitiliste eesmärkide pärast oma elu andma.
Ehk siin ongi põhjus, miks olen kolm ööd magamata. Inimesed, kes lennukites istusid, kes tol hetkel tööl olid, kes läksid teisi aitama, kui majad langesid, ei olnud milleski süüdi. Lõpptulemuseks jääb 5000-6000 laipa, leinavad sugulased, tuttavad ja sõbrad. Maailm käib samamoodi ringi nagu käis esmaspäeval, 10. septembril

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)