Lähis-Ida: propaganda ja tegelikkus

Toomas Alatalu,      08. veebruar 2006


1981. aastal ostsin Leningradis „Pravda", kus terve lehekülg oli täis Jaruzelski kõnet. Lugesin huviga, ent rongis kortsutas keegi lehe ära. Sestap ostsin Tallinnas uue „Pravda", mida lugedes tajusin, et tegemist on nagu teise kõnega. Panin siis kaks lehekülge kõrvuti – kõne oli üks, aga kolmandiku ulatuses oli tekst erinev: Leningradi lugejatele töölisklassist, Eesti lugejatele intelligentsist.

Kuna Tallinnas toimus peatselt üleliiduline konverents ideoloogiatöö asjus, kutsusin Sakala saalis esile hauavaikuse, seistes püsti, kaks ajalehte käes, ja küsides: „Mitu Pravdat meil on?" Kuna ka moskvalased kinnitasid, et näevad sellist erinevust esimest korda, saatsin järelepärimise NLKP Keskkomiteesse. Tuttavate kinnitusel tunti seal kõigepealt huvi minu toimiku vastu ja seejärel tuli ebamäärane vastus a la teadustöös viidake ikka n.ö kohalikule ajalehele.

Elasin täpselt sama üle Palestiina valimistelt naastes. Võtsin esmalt Tel Avivist lugeda International Herald Tribune'i, kuna aga Frankfurdis tuli neli tundi oodata, hankisin uue lehe ja lugesin ... sootuks uut. Ajalehtede esiküljed kattusid täielikult, ainult peamise, Palestiina valimisi puudutava artikli (autorid samad, pealkiri pisut erinev) sisu ja suunitlus oli teine. Eurooplastele mõeldud väljaanne (Frankfurt) oli selgelt Hamasiga hirmutav. Näiteks väideti, et kui Hamas peaks ka valitsusse pääsema, siis antakse talle niisugused ministrikohad, mis välistavad kokkupuuted Iisraeliga. Tel Avivist ostetud väljaandes oli selle kõige asemel hoopis ümmargune jutt.

Palestiinlaste imeline distsipliin

Et siin taeva all pole midagi muutunud ja soovitu reaalsuse pähe kaelasurumine käib täie rauaga edasi, tehti Palestiinas kähku selgeks. See, kuidas Fatahile panustajad lootsid viimase võimule jätta, küündis absurdsustesse. Üksteise järel tulid üha uued ja uued küsitlustulemused, mille järgi Fatah oli võitja, ehkki lihtne pilk tänavatele – fatahlased kandsid valget (müts, rätikud, lindid) ja hamaslased rohelist – kinnitas vastupidist.
Kui järgmisel hommikul sai selgeks, et kindel võitja on ikkagi Hamas, tekkis umbes 6-tunnine paus, mil midagi ei öeldud, et siis täiest rauast põrutada seda, kuidas hamaslased ja fatahlased karvupidi kokku läksid. Polnud raske märgata, kuidas seda konflikti oodati ja ka saadi. (Sündmuste vallandumises etendas suurt osa Euroopa Liidust kõlanud ähvardus lõpetada Palestiina omavalitsuse finantseerimine, mis tegelikult tähendab fatahlaste – aga nemad istuvad ju praegu kõikvõimalikel kohtadel ja neist koosnevad ka julgeolekujõud – rahastamise lõpetamist.) Tähelepanelikul sündmuste jälgijal pole olnud raske tabada, et valimistejärgsete kakluste algatajate au kuulub peamiselt kas fatahlastele endile või neist lahkulöönud Islami Jihadi ja Al-Aksa märtribrigaadide võitlejatele. Teisisõnu: vägivalla algataja au ei kuulu Hamasile.

Nende kakluste lakkamatu näitamine peab paratamatult tekitama mulje, et palestiinlased on omamoodi kontrollimatu ja äraarvamatu seltskond. Samas pole ma siiani näinud teleekraanidelt seda, mis mind tõeliselt rabas – palestiinlaste distsiplineeritus. Kui vaja, on kõik kontrolli all!

Managem endale silmi ette tüüpiline Palestiina valimisjaoskond. Koolihoone, kus väravate taga asub esmalt spordiväljak või muidu tühi plats. Valimispäeva lõuna paiku tekkis sellele tühemikule omapärane tee kahest rivist – ühel pool seisid fatahlased, teisel pool hamaslased, ja valijal tuli nende vahelt läbi minna. Näopiltide jagamine käis, ent oli välistatud, et keegi oleks kedagi puudutanud,. Kohal olid ka relvis mehed, ent nood asusid tänaval. Ja nii seisti õhtuni, teineteist ei puudutatud ka järgmise päeva lõunani...

Hamasi loomist toetas Iisrael ise

Soliidsemad Lääne väljaandjad tuletavad täna meelde Hamasi tekkimist 1987. aastal Iisraeli enda toetusel – juudi ladvikul oli vaja konkurenti Arafati juhitud Fatahi kõrvale. 1988. aastal asus viimane kokkuleppe teele Iisraeliga, teda tunnustades. Kuna palestiinlastel polnud põhjust Iisraeli usaldada, läks nüüd Hamasile otsekohe sama roll, mida siiani oli täitnud Fatah.
Lähis-Ida probleemi häda näikse olevatki Iisraeli kinnisidees, et vaid tema on nutikas. Ometi on seda ka palestiinlased, ja nii see teineteise ülemängimine käibki. Kuna Fatah saavutas 10 aasta jooksul tunduvalt vähem, kui talle lubati, siis kasutabki Hamas täna just seda fakti ära oma teistsuguse – ootan tunnustamisega – taktika õigustamiseks.

1991. aastal toetas Arafat Lahesõjas Saddami, Hamas – vastupidi – Kuveiti jne. 1996. aastal toimunud valimistest võttis Fatah osa, Hamas mitte, küll aga oli ta valmis seda väidetavalt tegema 2000. aastal, mil nende toimumise nurjas Sharoni ootamatu ronimine Templimäele. Hamas teatas veel mullu veebruaris osalemisest nii munitsipaal- kui ka parlamendivalimistel. Iisraelil oli raske seda tõrjuda, sest areenil olid juba uued valimisi boikoteerinud jõud – Islami Jihad ja Al-Aksa. Kõik Iisraeli poolt ettevõetu Fatahi ja selle õigete esindajate (NB! oli ka valesid) toetamiseks osutus tegelikult bumerangiks. Paraku püsivad meedia abil loodud stereotüübid kaua. Eriti siis, kui neid ei üritatagi muuta.

Hamasi eeskujuks euroopalik Türgi

Tasub tajuda sedagi, kuidas praegused segadused Palestiinas on kontrolli all. Kuna miski ei muutu enne 28. märtsil toimuvaid Iisraeli parlamendivalimisi, on loomulik, et Hamas viivitab oma kaartide avamisega. Ajatäitena (lisaks arengutele Iraagis ja Iraanis) läks käiku Euroopa ajakirjanduse materdamine, milles eestvedajaks on jällegi juba mainitud Palestiina äärmuslased. Vähemalt esialgu saatis rünnakut edu, kui arvestada Vana Maailma esindajate nõustumist – jah, meie ajakirjandus on teinekord tõesti teatud piirid ületanud.

Hamaslased kinnitasid meile, ENPA delegatsioonile, et nad pole ei Afganistani talibanid ega Iraani usuvalitsejad, vaid nende eeskujuks olla hoopiski praegune Türgi valitsev partei. Just sama seltskond, kes saavutas murrangu Türgi Euroopa Liitu pääsemise perspektiivides. Olgu siinkohal meenutatud, et Recep Tayyip Erdogani juhitav Türgi Õigluse ja Arengu Partei tuli võimule islamiparteina, ent hakkas valitsuse tasemel kohe ajama väga ilmalikku ja euroopalikku poliitikat.

Küsigem – miks ei peaks selleks olema võimeline ka Hamas?

/Pilt/ HAMASI NÄGU: Lääne meedias on Hamasi levinuim kuju rohelise räti taha peidetud ja vähemalt Kalashnikovi automaati hoidev sootu tegelane. Pärast massiivset valimisvõitu on ääri-veeri siiski pildile ilmunud ka nime ja näoga Hamasi poliitikuid, kes ei soovi olla Afganistani taliibide ega Iraani ajatollade, vaid euroopalike türklaste järgijad. Fotol üks Hamasi poliitika eestkõnelejaid Khaled Mashaal.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)