Presidendiga Hellenurmes ja Luual

HEIMAR LENK,      20. september 2006



Möödunud nädala lõpul sattusin Arnold Rüütliga üheskoos mitmele avalikule üritusele ja võisin seega tähelepanelikult jälgida presidendi esinemisi rahva ees, suhtlemist kohalike inimeste ja ajakirjanikega. Rahulikul ajal polekski ehk neist midagi kirjutada. Kuid nüüd, kiskjaliku valimiskampaania ajal, mil meedia paneb igal hommikul riigipea vastu plahvatama järjekordse laimupommi, omandavad niisugused rahvaga kokku saamised erilise tähtsuse. Ainult sellistel, silmast-silma kohtumistel võid välja lugeda tõelisi gallupitulemusi ja hinnata üldsuse suhtumist riigipeasse. Väiksemastki detailist võib saada sümbol, millest tahaks teistelegi rääkida.

Just niisuguse mulje jättis president oma olemisega Hellenurme mõisas peetud Lõuna-Eesti Hooldekeskuse avatseremoonial. Kohale oli tulnud palju külalisi nii Valgamaalt kui ka mitmelt poolt mujalt.
President saabus koos proua Ingridiga. Pingsalt jälgiti esinduspaari iga liigutust. Hommikused lehed olid taas meenutanud riigipea vanust ja raadio hoiatanud teda tänaval komistamise eest. Kuid vastupidiselt meedias kirjeldatule astus mikrofoni ette noorusliku rühi ja korrektse välimusega härrasmees. Olen alati imetlenud ideaalselt istuvaid tumedaid ülikondi Rüütli seljas. Ka seekord ei tulnud pettuda. Mitmetunnine autosõit polnud rikkunud teravaid viike tema pükstel.
Riigipea kõne algas, nagu ikka, kerge kummarduse ja naeratusega publiku poole. Ja nagu ikka, rääkis ta õitsva riigi kiire majanduskasvu kõrval ka haigeist, unustatud vanainimestest ning puudustkannatavatest peredest. Vanadekodu ukse ees pole lihtne kõnet pidada, eriti kui maja eakad elanikud ise sind kuulama tulnud. Rüütel sai sellega hiilgavalt hakkama. Pidas oma kõne peast ja rääkis südamest.
Pärast ametlikku osa ajas presidendipaar inimestega kaua juttu. Kohvitassi taga visati ka võllanalja valimiskampaania kohta. Arnold naeris Valga rahvaga lõbusasti kaasa. „Issand, kuidas ta küll vastu jõuab panna!" imestasid Palupera valla naised.

Seda sõnumit on president ennegi teele saatnud. Kuid nagu merehädaliste viimne appikutse võib jäädagi eetrist vastu võtmata, nii on ka eestlaste ühtehoidmise üleskutse läinud enamasti kurtidele kõrvadele. President kordas seda veel kord pühapäeval Jõgevamaal, kui esines poliitikute ja omavalitsustegelaste ees. Miks on see nii, et eestlased vaid suure välisohu korral oma jõu ühendada suudavad, kuid ülejäänud aegadel lõhestunud rahvana eksisteerivad? Järjekordse sügava lõhe on rahva ühtsusse löönud ka praegune must presidendikampaania. Ametisolevat riigipead rünnatakse alatult, kontrollimata faktide ja suisa väljamõeldistega.
Veel paar nädalat tagasi püüdsid päevalehed üksteise võidu presidendile mälukaotuse-diagnoosi külge pookida. Et ei suutvat sõnu kokku seada ja selget mõtet välja öelda. Hale valesüüdistus kadus leheveergudelt kohe, kui Rüütel raadio ja televisiooni otsesaateis ilma ühegi spikri või paberi abita hiilgavalt esinedes oma võistlejaile ära tegi.
Luua kohtumisele saabus president Eesti Raadio otsesaates toimunud kohtumiselt Toomas Hendrik Ilvesega. Nägin, kuidas maamehed õnnitlesid Rüütlit hea esinemise eest ja kinnitasid, et ta oli vastaskandidaadist üle. Kuulasin ka ise seda saadet ja võin Luua rahva arvamusega ühineda. Rüütel hoidis raadiodebatis initsiatiivi kindlalt enda käes. Ja mis veel tähtsam – ta suutis jääda vastase suhtes aupaklikuks.
?he saatejuhi küsimusele, et mida oleks Rüütlil ette heita Ilvese mineviku kohta, vastas riigipea äärmiselt väljapeetult: „Ma mitte kunagi ei urgitse ega uuri teise inimese elus. Ma lähtun oma suhetes konkreetse inimesega sellest, nagu ma tunnen tema seisukohti ja tean seda, mille poole ta püüdleb. Ainult nii me suudame väikerahvana ühiselt edasi minna."

KESKMÕTE: Rüütel hoidis raadiodebatis initsiatiivi kindlalt enda käes. Ja mis veel tähtsam – jäi vastase suhtes aupaklikuks.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (133)