President kui eesti rahva hingetohter

AARNE RUBEN,      18. september 2002




21. septembril täitub Arnold Rüütlil esimene presidendiaasta. Temast on saanud Eesti kõigi aegade üks kõige populaarsemaid poliitikuid. Aga tal on ka palju õelaid vastaseid. Aarne Ruben nimetab neid väikesteks inimesteks, kes mõõdavad maailma üksnes omaenda rinna kõrguselt ega küüni presidentlike käitumismotiivide tajumiseni.

Balti riikide kogemused on näidanud, et mittepresidentaalses demokraatias sobivad presidendiks isiksused, kes suudavad endas sujuvalt ühendada intellektuaali, manatarga ning suure sisemise jõu. Piisab, kui mõelda kaunile psühholoogile, Läti presidendile Vaira Vike-Freibergale, kelle haridusse ilmselt kuulub ka inimeste mõjutamise oskus.

Intellektuaale rünnatakse alati

Või leebele ja tasakaalukale Arnold Rüütlile, kes suudab praegu efektiivsemaltki rahvast koos hoida, kui hajuma kippuvad mälestused kunagisest laulvast revolutsioonist.
Nii kummaline kui ka ei ole, on esileküündivaid intellektuaale ikka ja alati teravalt rünnatud. 28. augusti Kesknädalas jääb Ando Lepsi kriitikanoole alla Lennart Meri. Muigama paneva õhina ja asjalikkusega kuulutab Leps, et Meri näitab end "igal võimalikul ja võimatul juhul praeguse presidendi sabas". Ka paneb ta Merile süüks juulileppeid - meenutamata, et 1995. aastal ratifitseeris Riigikogu presidendi sõlmitud lepingu suure häälteenamusega (66:10). Tõepoolest, kui leping oli vale, ei kanna demokraatlikus riigis vastutust vaid üks institutsioon.
On veel hea, et Lepsi kriitikanoole alla sattus Meri. Sest tegelikult näitas ka Inglismaa kuninganna ema end hoopis rohkem Elizabeth II "sabas" kui emad harilikult. Sofistika abil on võimalik tõestada, et kuninganna ema tilbendas oma tütre sabas, kekutas seal ja püüdis oma isikut esile tõsta. Niisiis peaksime olema õnnelikud, et meie kohalikud sofistid ründavad vähemalt oma ekspresidenti ega tiku võõrriikide tegelaste kallale.
Väikese inimese arvates püüab president iseennast, hambad ristis, ette lükata, nii nagu väike hing ise pidevalt teeb.
Hoopis kurjalt võiks aga suhtuda väga veidratesse juttudesse Arnold Rüütli kohta. Praegune president on populaarsem kui ükski teine poliitik, vahest ehk isegi läbi aegade. Loomupärane ärakuulamisoskus, teistega arvestamine, rahva enamiku elu adekvaatne kirjeldus kõnedes on teinud Arnold Rüütli tõeliselt suureks. Kuid teatud ringkondades ei ole Rüütlil erilist edu. Lausa vaenulikult suhtub temasse märkimisväärne osa kildkonnast, kelle ülesandeks ühiskonnas ei ole väärtuste tootmine (teenistujad, madalama astme ametnikud jpt).

Räpane ametnikuhing üritab suurmehele varju heita

Puðkin oli kirjamees, kes näitas, kuidas väike räpane tðinovnikuhing püüab heita varju suurmehele, lootes, et niisugune teguviis muudab ta enese isiku veetlevamaks. Mozarti ja Salieri konflikt saadab inimkonda läbi ajaloo. Ka tänases Eestis. Kui palju on nüüdseks kusagil kommentaarikeskustes ekspluateeritud Rüütli vastust ajakirjaniku küsimusele mis on performance? Kas tõesti nõutakse Eesti presidendilt, et ta nagu koolipoiss peaks vastama küsimustele, nagu "mis on performance", "kes on postimpressionistid", "mis on Cézanne'i teooria kuubist".
Mis president sa oled, kui sa sedagi ei tea! Aga ta ei peagi teadma. "Täna me elame üle kõike rõõmsat ja seda, mida ajalugu on meile jätnud," vastas president. Umbes sama laadi vastuse saaks beibajakirjanik ka näiteks paavstilt.
Veider oli ka hiljutine juhtum, milles suur osa massimeediumist rahvast veenis, et Rüütel vaatab novembrikuise NATO tippkohtumise peale karjäärihimuga. Et ta pürgib sinna ja tahab ise Eesti delegatsiooni juhtida. Taas omapärane juhus: väike inimene omistab presidendile omaenda tegutsemisjoone rinnaga peale minna. Kui väike inimene ei saa oma tahtmist, püüab ta kogu asja üldse kraavi lükata. Väikese inimese arvates püüab president iseennast, hambad ristis, ette lükata, nii nagu väike hing ise pidevalt teeb. Ja siis peab president hakkama omakorda seda ümber lükkama.

Mõnikord presidendid eksivad

Vahel presidendid väsivad ja räägivad selgeid mõttetusi. Nõnda juhtus Lennart Meriga. Metanoolitragöödia haripunktil ütles Meri: "Ma ei tea midagi traagilist Eestis. Ma tean, et Eestis on salapiirituse tõttu ligi poolsada inimest surnud. Need on inimesed, kes on eelistanud oma kaaskodanikke petta ja osta leti alt või hõlma alt odavat viina."
Ekspresidendi vastus meenutab väga kohtupidamist näljapaistes neegripoisi üle, kes on varastanud rikkast majast saia. Liiatigi ei ole millegi odavamalt ostmine "kaaskodanike petmine". Kaaskodanikke petab pigem niisugune politsei, kes ei oska, saa või taha salaalkoholiäriga võidelda. Salaalkoholi ostjad petavad ehk kõige rohkem ametlikult tegutsevat viinatootmist ja oma tervist, aga mitte kaaskodanikke. On kummaline, et vabariigi president seda ei tea. Samavõrra imestame praeguse presidendi mõne naljaka eksituse üle, millest aga siiski ei kuma läbi pahatahtlikkust.
Oleme viimase aasta jooksul harjunud, et president on rahva hingetohter. Maalt saadetakse presidendile kirju, "et Rüütel ikka vastu peaks". Sama kuvand on Vike-Freibergal. Lätlastel käibib müüt: Läänest tuli proua, kes on nägus, ilusate jalgadega ja õilis; olles rahvuslane, teadis ta kohalikust elust küll pigem vähe kui palju. Seda aga kasutasid mõned otsekohe ära: isikud, keda Vike-Freiberga sinisilmselt ametisse määras ja isegi toetas, osutusid jultunud korruptantideks. Pedofiiliaskandaali ei osanud välislätlanna uneski ette näha. Rahvas aga arvab, et meie päästame Vike-Freiberga, ei lase presidendile liiga teha.

Leebe manatarga imago

Põhjapoolsed Balti riigid on kujundanud oma presidendikuvandi: leebe manatarga imago. Niisugune manatark ei olegi välkkiire reageerija rahvusvahelistes diplomaatiakoridorides, pigem on talle omane loitsiv hoiak: "Ma ühe mõtte lisaksin siia juurde. Hobune oli meil vanasti just nagu pereliige kohe." Hobustest on veel vähe - nii mõnigi kord vaatavad presidendid tuhandete aastate taha ja mõtisklevad isegi Kaali katastroofi üle.
Kahtlemata võiks nüüd president kanda meid huvitava sõnumi NATO tippkohtumisele. Kuid tuleb meeles pidada, et tal võib minna niisamuti, nagu läks Vaira Vike-Freibergal aprillis 2001 Washingtonis: USA esmajärguline juht avaldas presidendile toetust ainult üldsõnaliselt, põhilise detailse sõnumi aga edastas hoopis riigisekretär Colin Powell.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (14)