SINIMÄED – SUVI 1944: Kohustus arutleda saatuslike valeotsuste üle

Ülepingutatud soovist meeldida lääneriikidele on Eesti võimud käitunud Sinimägede kaitsjate suhtes kohati lausa skisofreeniliselt – korduvalt lubanud küll  võrdsustada 1944. aasta kaitselahingutest osavõtnute staatust 1918. –1920. aasta Vabadussõja veteranide staatusega, kuid julgevad seda tõenäoliselt  teha alles siis, kui kunagised leegionärid on siitilmast vanuse tõttu juba lahkunud. Veelgi enam – sõjaeelse EV järjepidevust jätkava tänase EV kõrgema riigivõimu esindajad ei julge ise minna isegi kõnelema Narva langemise ja Sinimägede lahingute iga-aastasele mälestuskokkutulekule. Riigivõim on Sinimägede kokkutulekul pikki aastaid olnud esindatud üksnes kohaliku vallavanema tasemel, jättes mulje, nagu oleks Sinimägedes 1944. aasta suvel olnud tegemist ainult kohaliku Vaivara valla ja Venemaa vahelise sõjaga.

Tänase Eesti kroonilist nn kreenisolekut ning suurte inim- ja rahvastikukadude põhjusi aastail 1991– 2011  tuleks muu hulgas otsida ka moonutatud ajalookäsitusest, sest navigeerimisel kaardi järgi, kus veealuseid karisid kujutatakse poliitilistel põhjustel hoopiski sügavikena ja millest kohusetundlikult lähtutakse, on  riigilaeva kreenivajumine asjade loomulik käik.

Miks mindi 1944. aasta veebruarist alates sõtta, mida on nimetatud ka „teiseks Vabadussõjaks“?

Enne kui rääkida pärast sõda välja mõeldud eestlaste 1944. aasta sõjalist vastupanu õigustavast Läänele vastuvõetavast versioonist, mille järgi eestlased võitlesid sakslaste poolel valdavalt üksnes soovist  hoida rinnet selleks, et 75 000 eestlast saaksid põgeneda läände, ning samavõrd eksitavast vastaspoole versioonist, mille järgi sõdisid eestlased Narva rindel (sh Sinimägedes) selleks, et Kloogal ja mujal Eestis saaksid surmalaagrite korstnad võimalikult kaua suitseda, tuleks rääkida ka tegelikest motiividest, miks eestlased Saksa vägede jaoks juba totaalse taganemise ja rinnete kokkuvarisemiste ajal siiski veel asusid Eesti riigipiiride kaitsele ja millele nad ennastohverdavalt võideldes lootsid.

Saatuslike valeotsuste põhjus oli suutmatuses ületada sõjaeelse propagandistliku ajalookäsituse alusel loodud ebaadekvaatset, üksnes võiduka Vabadussõja kordamisele rajatud kaitseplaani ja selle põhjal paika pandud reageerimisviisi.

Kriitilisel hetkel, kui Punaarmee oli 2. veebruariks 1944 jõudnud Narva jõeni, jäädi vastupanu organiseerimisel omaenda sõjaeelse ajalookäsituse vangi, mille järgi võitu Vabadussõjas kujutati Eesti sõjamasina üleolekust tulenenud paratamatusena ja mitte juhuslikkusena, nagu see tegelikult oli. (Juba pool aastat pärast Tartu rahu sõlmimist, kui Trotski punaväed vabanesid mitmes piirkonnas lõppenud sõjategevusest, võinuksid need väekoondised okupeerida Eesti mõne nädalaga, kuid õnneks jõuti rahuleping alla kirjutada õigel ajal.)  Kahetsusväärselt hakati rahuajal sisepoliitiliseks konsolideerimiseks ja teistel sisepoliitilistel põhjustel käsitama võitu Vabadussõjas eesti meeste kangelaslikkusest tingitud paratamatusena ning kaitsepoliitikas välistati igasugune alternatiivne kaitseplaan.

Plaan B – rahvust säästvaks kollaboratsiooniks ja teisteks mittesõjalisteks vastupanumeetmeteks, et võimaliku kaotuse korral säilitada rahvas ja rahvus ka okupatsioonide tingimustes – sõjaeelses Eesti kaitseplaanis puudus. Kogu kaitseplaan oli üles ehitatud ainult  militaarkaitsele – võiduka sõja võidukale kordamisele ja alternatiive välistavale primitiivsele mõtlemismallile, mida rahvalikult väljendati nii: „Surm siin (s.t lahingus) või (hiljem) Siberis!?“

1944. aasta Eesti tragöödia üheks põhjustajaks osutus veel see osa sõjaeelsest propagandistlikust ajalookäsitusest, mis tingituna Eesti poliitilisest orienteeritusest Inglismaale, hakkas võimendama Inglismaa justkui eestlaste parima sõbra omakasupüüdmatult suurt abi Vabadussõjas, mis ei jää ka tulevikus ära, kui olukord seda nõuab. Kuigi oli teada, et Venemaa liitlasriigid Esimeses maailmasõjas polnud vähimalgi määral huvitatud tsaari-Venemaa ühe provintsi iseseisvumisest, vaid ainult Venemaa säilitamisest neile poliitiliselt vastuvõetaval kujul. Kuid sõjaeelne luul oli rahvuslaste teadvuses sedavõrd tugevasti kinnistunud, et lootust inglaste ja ameeriklaste päästvale sekkumisele 1944. aasta kaitselahingute ajal ei vähendanud isegi osaliselt liitlaste lennukitega sooritatud Eesti linnade terroripommitamised märtsis 1944 – kättemaksuks eestlaste kangelaslikule võitlusele veebruaris 1944, sest eestlaste ennastsalgav võitlus osutus kaalukeeleks Punaarmee edasiliikumise peatamisel. Liitlastele loodeti kuni viimaste võitlusteni Eesti pinnal ja veel isegi pärast kaotatud sõja lõppu.

Rahvuslaste lootused ja tegutsemisplaan 1944. aastal  olid rajatud stsenaariumile: kohe-kohe lõpeb sõda, saabub vaherahu, millele järgneb USA ja Inglismaa päästev sekkumine Eesti iseseisvuse taastamiseks!

Kui jõuame hoida vaenlast sõja lõpuni Eesti piiride taga või vähemalt suuremat osa Eestist okupeerimata, osutub Eesti iseseisvuse taastamine liitlaste abiga hiljem lihtsamaks – niisuguste kaalutlustega kutsusid Jüri Uluots ja teised rahvuslased veebruaris 1944 eesti mehi piiride kaitsmisele,  teise Vabadussõtta. Sest sõja lõpp või vähemalt vaherahu kehtestamine, millele järgneb liitlaste sekkumine Balti riikide iseseisvuse taastamiseks, näis rahvuslastele tollal olevat lähimate kuude küsimus.

Kaks kuud enne lahingute algust Narva jõe joonel toimunud liitlaste Teherani konverentsil sõlmitud salakokkulepped Balti riikide loovutamise kohta Stalinile said tänu Saksa salaluurele üsna kohe  avalikuks saladuseks ja sellest kirjutasid ka tollased ajalehed. Jüri Uluots jt pidasid seda sakslaste propagandistlikuks valeks, kuna tõe teadmine ei mahtunud tõekspidamistesse, kus domineerisid sõjaeelne iseenda loodud vankumatu usk ja lootus liitlaste appitulekusse ning naiivne uskumine liitlaste Atlandi hartas väljendatud lubadustesse.

Kaks Läänele vastuvõetavat eksiversiooni Sinimägede lahingutest

Juulis 2009, kui möödus 65 aastat lahingute algusest Sinimägedes, osalesid Sinimägedes toimunud kokkutulekul oma tõe kuulutamisega üheaegselt kaks omavahel vaenutsevat poolt nagu 65 aastat tagasi.  Grenaderimäe tipus pidasid kõnesid ja mälestasid oma langenuid eestlased, kes kõnelesid Eesti riigi ja rahva püsimajäämise nimel peetud võitlustest, ja orus, teisel pool teed pidasid samal ajal vastumiitingut võimsate valjuhäälditega varustatud vastaspoole esindajad –  sõjavõitjate järeltulijad.

Huvitav on asjaolu, et nii sõjas kaotajapoolele jäänud eestlased kui ka võitjate-okupantide järeltulijad ja nende oraatorid (nemad olid end teatraalselt riietanud koonduslaagrivangide triibulistesse kostüümidesse) vältisid oma kõnedes tõde sellest, millistel kaalutlustel vaenupooled 1944. aasta suvel tegelikult võitlesid, vaid pidasid otstarbekamaks kasutada hoopiski pärast sõda loodud võitjariikidele vastuvõetavaid ja kanoniseeritud poliitkorrektseid versioone tollaste võitluste õigustamiseks. Kusjuures „antifašistide“ õigustus Narva rindel ja Sinimägedes aset leidnud tapatalgutele oli üles ehitatud lausa modernistlikult – nad ei kasutanud kordagi vanu nõukogudeaegseid märksõnu nõukogude korra taastamisest Eestis, sotsialismi ülesehitamisest, Nõukogude vägedest kui ENSV vabastajatest jne, vaid olid oma sõnumi üles ehitanud ainult Läänes ja ennekõike USA-s kõlapinda leidvale fashismivangide ja koonduslaagrite vabastamise motiivile.

Grenaderimäel peetud kõned olid üles ehitatud lisaks tavaretoorikale, mille järgi rahvas, kes ei võitle oma vabaduse eest, ei väärigi vabadust, ka paguluses välja mõeldud Läänele vastuvõetavale versioonile, mille järgi 1944. aastal võideldi selle nimel, et 75 000 inimest saaksid põgeneda Läände, et seal  võitlust koos vabade rahvastega Eesti iseseisvuse ja vabaduse eest jätkata. Ei ühtki sõna sellest, et 1944. aasta vastupanu osutus mõttetuteks tapatalguteks, kus hukkus rohkem kui 100 000 inimest.

Liitlased olid juba kaks kuud enne Ida-Virumaa lahingute algust Teherani konverentsil loovutanud Balti riigid salakokkuleppega  Stalini Venemaale, kuid ei informeerinud sellest Balti riikide saadikuid Läänes, millest tuleneski enneolematult suur traagika Eesti ja Läti rahvale.

Olgu mainitud, et juhul, kui 1944. aastal tõepoolest oleks võideldud selle nimel, et võimalikult palju eestlasi pääseks põgenema, ja see oleks ka õnnestunud ning Eestist oleksid lahkunud kõik need ligemale 200 000  elujõulist põliselanikku, kes suurte põgenikevooridena rühkisid 1944. aasta septembris teid ummistades lääneranniku suunas, kuid kahjuks või õnneks kohale ei jõudnud, sarnaneks  tänane Eesti tervikuna rahvastiku koosseisult praegusele Ida-Virumaale. Kuna ajalugu kuulub võitjatele, siis sellisel juhul valdavalt mittepõlisrahvaga Eesti sõnum sellest, mille nimel võitlesid eestlased 1944. aastal Saksa poolel, ühtiks tänaste nn antifašistide versiooniga, mille järgi võideldi  Sinimägedes selle nimel, et Kloogal ja mujal Eestis saaksid hävituslaagrid tegutseda.

Eestlaste paguluses välja mõeldud oma, suhteliselt väheatraktiivne versioon jäänukski sel juhul ainult Läände ja oleks tänaseks juba unustusse jäämas koos hääbunud vana pagulasühiskonnaga, sest uut, majanduspõgenikest koosnevat väheorganiseerunud pagulaskonda niisugune temaatika ei huvita.

Õppetund tänase Eesti jaoks

Eesti jätkas taasiseseisvumise järel 1991. a. oma kaitsepoliitika kujundamisega sealt, kus enne sõda pooleli jäädi – valmistumisega  Vabadussõja ja nüüd ka uue asjana 1944. a  lahingute edukaks kordamiseks. Sellele lisandus uudse komponendina veel nn pehmete julgeolekugarantiide doktriin, mille järgi leiti, et võimalikult paljude Eesti ettevõtete, maade, metsade ja põliskodude üleminek välismaalaste omandisse hirmutab venelasi sedavõrd, et nad ei julge oma väega enam üle jõe tulla, sest teavad, et see maa ei kuulu mitte ainult kohalikele aborigeenidele, vaid  ka ameeriklastele, inglastele, hiinlastele, hindudele, jaapanlastele, türklastele jne, kelle kõigiga sõdimine käiks Venemaal lihtsalt ülejõu. (Siinkohal võiks korrata meie hulgast lahkunud ajalooprofessor Sulev Vahtre üht lemmikütlust: ajalugu on hea õpetaja, aga tal on sageli väga halvad õpilased.)

Siiski tekkis laulva revolutsiooni ajal tagasihoidlikul kujul ka väga eluterve arusaamine kaitsepoliitikast, mille järgi Eesti kaitsepoliitika üheks nurgakiviks pidi saama selle mittesõjaline osa – taasasustada ohupiirkonnad Ida-Virumaal ja mujal ennekõike sealt pärit põlisrahvaga. Samuti arvestati sellega, et lisaks põlisrahva sidumisega oma maaga on niisugusel kaitsepoliitilisel meetmel demograafilist olukorda parandav mõju, sest maal on rahva loomulik juurdekasv oluliselt suurem, mida väga ilmekalt näitas sõjaeelse Eesti kogemus.

Peeti ka silmas, et meie kaasajal on põlisrahvaste saatust otsustavaks tähtsamaks jõuteguriks muutunud ennekõike selle rahvakillu olemasolu oma ajaloolistel asualadel. Kui teda seal pole, ei aita ükski õiguslikku järjepidevust tõendav dokument muuta neid asualasid endisele põlisrahvale kuuluvaks territooriumiks ega suudaks seda teha ka parim sõjavägi – tulemuseks jääks suur null nagu ükskõik kui suurt arvu nulliga korrutades on tulemuseks ikkagi null.

Selle eluterve arusaama järgi jõuti anda mõnele piiriäärsele eesti talule väikseid rahalisi toetusi, mille järel aga see osa Eesti kaitsepoliitikast visati üsna kiiresti, piltlikult öeldes, prügikasti ning kogu Eesti kaitsepoliitiline ressurss ja prioriteet suunati peamise liitlase USA kriitikavabale toetamisele tema sõdades ja paraku ka sõjakuritegudes – arvestusega, et kui venelased hakkavad jällegi oma  väega  üle Narva jõe tulema, siis ameeriklased tulevad vastutasuks neile osutatud sõjaliste teenete eest meile kiiresti appi – üle jõe kippuvaid venelasi tagasi lööma.

Kuna tegemist on vägagi absurdse kaitsepoliitilise arusaamaga, siis sellele vastukaaluks võiks üles kutsuda hoopiski valmistuma üheks teiseks minevikusõjaks – uuteks lahinguteks Ümera jõel, mis kujuneks suurusjärke odavamaks ettevõtmiseks ja samavõrd kordi ka tervislikumaks. Pealegi oleks niisugune militaarne ettevalmistus vastuvõetav nii lääneriikidele kui ka Venemaale, sest uute interpretatsioonide alusel väidavad ajaloolased, et Ümera  lahingus osales ainult kümmekond sakslasest ristirüütlit ning lahing ise toimus praktiliselt eestlaste ja lätlaste-liivlaste vahel. Valmistumisega sellisteks lahinguteks ei solvaks me ei sakslasi ega venelasi ning samas oleks rahuldatud ka vajadus vaenlase kallaletungide vastu end igakülgselt treenida!

Tõnis Siim, tavakodanikust ajaloohuviline

Jaga |