Avalik kiri president Arnold Rüütlile

Heldur Jõgioja,      13. september 2006


Austatud President!

Kirjutan Sulle seepärast, et öelda, mida mõtleb ja tunneb üks nendel maadel elav inimene, kus Sa aastaid tagasi olid majandijuht.

Olen jälginud kinnimakstud etteasteid Sinu kui presidendi isiku diskrimineerimiseks ja tundnud omamoodi heameelt, et ennatlik laimuvint üle keerati – eestlane kuulub kultuurrahvaste hulka ja liigagar poriloopimine muudab ta valvsaks, paneb tegutsema hoopis vastupidiselt – alusetult süüdistatavat kaitsma.

Laimatakse aga teadmisega, et Sina ei saa laskuda samale tasemele – president peab vabandama ka siis, kui ta pole süüdi. Süütuse presumptsioon Sinu kohta ilmselt ei kehti, ja nii olid Sa juba ette süüdi mõistetud oma eelkäija lennuka lausega "Loll tagasipööre!".

Kontor, kust pärineb kogu see muda alates Alzheimerist ja LKV agendijutust ning lõpetades olematu liputeotamise, sohilapse ja Hindi-looga, on küll hästi rahastatud, kuid maailmas on üks asi, mis on nii rahast kui ka relvadest tugevam. See on vabaduse idee. See on idee, mille ütles välja lesknaisest sauniku poeg Vabadussõtta minnes. Ema ütles talle: „Milleks pead sina, poeg, võitlema minema? Meil pole ju maad, mille eest sõdida. Ja kui me saamegi maa, pole hobust, et seda harida." Poeg vastas: „Aga vabadus, ema?! Vaba ja sõltumatu Eesti! Kas selle eest ei pea siis sõtta minema?" See poiss ei tulnud iial koju tagasi. Võiduvilju maitsesid teised.
Mulle on olnud lapsest peale Presidendiks mees, kes oli üks Eesti riigi loojaid ja Vabadussõja-vastuhaku otsustaja. See mees oli Konstantin Päts. Tema mustamisega on ka agarasti vaeva nähtud. Ja seda just parempoolsete valitsemisperioodil. Ei tea küll, miks?

Järgmine President minu jaoks oled Sina. Vahepeal oli küll president, kes minus vaid hämmingut tekitas, sest teadsin juhtumisi ammu ta kahtlasi ja autuid tagamaid, mis vaid jämedalt süümevannet rikkudes ja südametunnistust omamata valitseda lubasid.

Minu ja paljude teiste jaoks oli Eesti esindatud küll piiri taga, riigis oli aga võimul paljusid keeli oskav mees, kes lihtrahvaga ühist keelt ei leidnudki. Talle sekundeeris vanuritele näkku irvitav „täpsuslaskurist" peaminister, kelle kolmandat taastulekut teatud kildkond ootab. Kaunitesse loosungitesse ja punaste materdamisse uppus sõna, mis oli kõigile püha – Isamaa. Mida tegi aga see seltskond eesti rahva lootustega? Tegelik olemus selgus isamaad armastavate valitsejate tegude kaudu. Lahing Lihula monumendi ja selle kaitsjate vastu! Monumendisõda, ikka „isamaa ilu hoieldes".

Kuid see idee – Eesti vabaduse, sõltumatuse mõte, mille eest Sulle Moskvas üle kitsa laua sõimates sülge näkku pritsiti, tõi Eesti välja NSV Liidust. Seda ei suuda kuidagi andestada need, kes sõnades on Eesti poolt, tegudes aga hoopis vastu.
Kunagise juunipöörde ja hilisema kaasajooksmise juures oli kommunistide osakaal vaid mõni protsent „uue elu ehitajate", pealekaebajate ja küüditajate armee üldarvust. Kagebistid aga tihti parteisse ei kuulunudki.

Kuid ajad muutusid. Hiljem oli komparteisse just eestimeelseid mehi vaja tasakaalustama Vaino alandlikku venemeelsust. Hea, et seal sinutaolisi mehi oli.

Oli vist Sinu idee, et ma sattusin Tartu majandisse, kust Sa minu tulekul olid küll juba lahkunud. Ometi aitasid Sa kaasa meile muusikariistade hankimisel ja võimendite muretsemisel lausa aastakümneid hiljem.

On hämmastav, kuidas Tartu sovhoosi inimesed kunagist direktor Rüütlit mäletavad ja hea sõnaga meeles peavad. Neid paneb imestama ka see, et Sina neid mäletad. Tead, kui tähtis on lihtsatele tööinimesele see, et President mäletab aastate järel veel nende nimesid ja pärib käekäigu järele.

Sa olid hea peremees maal, kus Tartu riigimajand asus.

Austatud Arnold Rüütel! Me puutusime kokku Su õe Meeri peres, kus elas ka Sinu muhe ja peene huumorimeelega ema. Su õemees Endel Rössler oli mu sõber ja, peab ütlema, et kui Sa oleks mõne sõnagagi maininud jutte, mida me temaga, nn vale-poole-sõja-mehega, rääkisime, poleks meil kummalgi Endliga vabadust küll pikalt olnud. Eestimeelne ja võimukriitiline mees oli ka Viktor Rüütel, tunnustatud teadlane. Ilmselt temalt kuulsingi Johannes Hindiga juhtunu tegelikku põhjust, mis Sinusse ei puutunud, kuid pani KGB tegutsema ja võttis ka võimaluse Hinti aidata.

Johannes Hint kirjutas nimelt nõukogudevastase raamatukese " Teadlase saatus NSV Liidus" ja selle saksakeelne tõlge läks Austriasse. See viiski tuntud teadlase vanglasse. Sinu süüdistajad teavad seda hästi, see raamatuke on ilmselt toimikuski, aga nad vaikivad sellest, jättes mulje, nagu olnuks tegu pelgalt majandusasjaga, kus Sinu päästev sõna ehk aidanuks… Poliitilises asjas oli aga küll lootusetu midagi muuta.

Rahvas teadis siis ja teab ka praegu, kes on kes – kes oli hingelt punane ja kes südames tegelikult ikka kõigele vaatamata eestlane.

Olid ideelised kommunistid ja karjääriparteilased. Neid viimaseid oli minu arvates 95 protsenti. Muidugi, oleks ju võinud kõik juhtpositsioonid Vaino-taolistele loovutada, kuid siis poleks Eesti Vabariiki iialgi taassündinud.

Kui ansamblit "Suveniir" püüti likvideerida, astusid Sa meie kaitseks välja, ja ilmselt võlgnen Sulle tookordsete absurdsete süüdistuste valguses isegi vabaduse. Tookord pakuti mulle sama eluaset mis Hindile, kuid poliitilist heliplaati ei leitud… Mõnigi toonastest tagantsuskijatest on praegu lugupeetud parempoolne, kuid autunnet pole neile kõrge positsioon lisanud.

Austatud President! Mul on hea meel, et saatus on andnud võimaluse elada siin maamunal ajal, kui Eesti vabaks võideldi. Nüüd on paljud seda võitu oma kontole ihalemas. Kasvõi ajaloo võltsimise ja ümberkirjutamise hinnaga. Püüdega kõike enda arvele võtta.

Aga ajalool on üks omadus, mida nõukogude ajal tudeerinud ajaloolastele vist ei õpetatud. Nimelt – ajalugu on juba olnud. Teda ei saa muuta, sest kõik toimus kindlal ajal, konkreetses geograafilises ruumis ja teatud objektiivsel põhjusel. Olid konkreetsed tegijad ja kõik on dokumenteeritud. Antagu milline tahes värving või hinnang juhtunule – olnut ei muuda miski olematuks. Ajalugu jääb muutumatuks, sest aeg ei voola tagasi.

Rahvast võib kaua lollitada, kinnitada silte, hirmutada lapsi, ajades meelega segi omaaegsed küüditajad ja kagebistid, kes praegugi vabalt ringi kõnnivad, ning hiljutised Eesti NLiidust vabaks kiskujad. Rahvas teab, kes olid need, kes teatasid, et Eesti läheb oma teed, ja kes selle riski tookord võtsid.

Hinnates kõigi ausameelsete eestlaste panust ei saa siiski mööda minna faktist- taasiseseisvunud Eesti Vabariigi kuulutas välja ENSV Ülemnõukogu.

Kommarite ahjuajajad on Moskvaga ühel meelel – Eesti parteilased reetsid suure NSV Liidu. Pelgalt ahjust ei piisanuks – putshi ajal oli mahalastavate nimekirjas Arnold Rüütli nimi eesotsas. Fenomenaalne: punaste poolt seina äärde ja patriootide poolt ahju! Sellise mitmekülgse elukustutava teeninduse peale ei tulnud isegi kurikuulsa MRP osapooled Hitler ja Stalin. Võid uhkust tunda!

Rahvast kardetakse. Tegelikult mitte rahvast, vaid ta otsust. Sest rahvas oleks igal võimalusel valinud presidendiks Arnold Rüütli. Kuid rahvas on meil ju loll ega tohi ise endale presidenti valida.

Arvan, et valijamehed teevad õige otsuse. See olevat küll ironiseerijate sõnul „põllul toimuv valimisvoor", aga mis teha, kui hävitatud põllumajanduse tingimustes põld vaid selleks sobibki, sest rukist seal enam ei kasvatata.

Mäletan, et Sina olid see mees, kes sõdis eesti kirjakeele kirillitsas kirjutamise vastu. Kas Sinu nn oponendid-laimajad ka seda mäletavad? Või kas nad tahavadki mäletada?

Eesti keeles on kolm mulle tähtsat sõna. Oli hea meel näha neid fotol suurelt Sinu taga seinal: KODUST ALGAB EESTIMAA. Hea meel on seepärast, et olen selle Rahvaliidu tunnuslause autor, ja ka seepärast, et osalt tänu Sinule on need sõnad ikka ladina tähtedega kirjutatud.

Kes on kes, seda selgitab ajalugu. Poriga loopijate käed jäävadki alatiseks räpaseks. Suure rahaga võib osta ükskõik kui tobedaid laimuartikleid, reitinguprotsenti teleekraanil tuhat korda samalt numbrilt helistades, kuid ei saa osta au. Võib tulistada portree või elusa inimese pihta, kuid inimese väärikust ei vähenda pihtaloobitud pori, räpane sõna ega muu lendsõnnik.

Edu Sulle ja Su perele! Vaimu ei murra miski. Sina tead seda. Ja seepärast Sa osutudki ilmselt taasvalituks. Kui aga mitte, saame taaskord mehe, kelle puhul öeldakse parempoolses, seega peaaegu kogu Eesti " demokraatlikus" ajakirjanduses, et ta on KÕIGI eestlaste president.

Mulle, kes pole olnud ei komparteis, KGB-Veksas ega ärastajate kambas, oleks ta taas NENDE president maal nimega EstONIA. Topeltkodakondsetele on selline riiginimi igati sobiv…Nagu ka sotside hümn Internatsionaal. Visa viisike teine.




Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (44)