Seitse põhjust, miks Euroopa Liit vähendaks Eesti majanduskasvu?

UNO SILBERG,      02. oktoober 2002


Teadlikult ei ole käesolevas artiklis välja toodud euroliitumise positiivset mõju majanduskasvule, sest europropaganda sildi all on nii lapsikuid argumente kui ka paraku küsitava väärtusega lubadusi euroliitumise positiivsest mõjust küllaga jagatud. Liitumise positiivne mõju Eestile on suhteliselt tühine, võrreldes negatiivsete külgedega.

Esiteks on ajavahemik alates Eesti taasiseseisvumisest näidanud, et majandus (loe: sisemajanduse kogutoodang SKT) ei ole veel saavutanud oma 10-12 aasta tagust taset. Sellele on kaasa aidanud suuresti ka senine sisepoliitika ning rahvuslike (-majandus) huvide eiramine. Ka ELi analüütikud Brüsselis on ennustanud lähiaastateks kümnele ELi kandidaatriigile majanduskasvu aeglustumist, jäädes keskmiselt alla 3% ning tuginedes põhiliselt sisemaise tarbimise kasvul.
Teiseks, vastupidiselt tagasihoidlikule majanduskasvule ennustatakse aga töötuse järsku kasvu ja sellega kaasnevate sotsiaalsete pingete edasist arengut. 86-aastane Nobeli preemia laureaat Milton Friedman on ennustanud 5-10 aasta pärast ELile ja selle ühisrahale täielikku hävingut. Põhjusena on ta välja toonud eelkõige keelelis-kultuurilised erisused ning välismajanduslikud faktorid. Lisaks tabab liikmesriike siseriiklikust rahapoliitikast loobumisel ELi kasuks kõrge tööpuudus ja majanduslikud raskused, millel on negatiivne mõju edaspidisele majanduskasvule.
Kolmandaks on ELil probleeme suureneva pensionäride hulgaga lähiaastatel (koondnimetusega: pension time-bomb). Küsimus on, kas pensioniealised osalevad tööjõuturul edasi või suureneb nooremate maksukoormus. Mõlemad võimalused avaldavad negatiivset mõju majanduse arengule ning suurendavad töötust. Näiteks on 55-64 aastaseid töötajaid Prantsusmaal üle 30%, Saksamaal ja Hispaanias ligi 40% ning Inglismaal üle 50%. ELi kandidaatriigid on juba ette planeeritud 10-ks aastaks netomaksjateks ühiskassasse. Suitsukatteks on vaid põllumajandustoetuste veerandilise toetustaseme kasutamine lähema kümne aasta jooksul. Probleemide lahendamiseks kavandatakse ühtset pensionifondi loomist, mida kavatsetakse rahastada ühe võimalusega üle viie aasta Brüsselis laudadel veeretatud uue ning ühtse energiamaksu sisseviimisest laekuvate lisavahenditega. Põhimõtteks, kui liikmesriik kulutab energiat, siis ta saastab keskkonda rohkem ja peab seega maksma ka rohkem ühisesse kassasse. See võib kasvatada liikmesriikide liikmemaksu praeguselt 1,27% SKTst 2-3%-ni aastas ning kokkuvõtteks avaldab negatiivset mõju majanduskasvule liikmesriikides.
Neljandaks avalikustati hiljuti ELi kurikaval plaan kohustada kandidaatriike tõstma lähitulevikus kulutusi keskkonnakaitsele esialgselt planeeritud 2 % SKTst ilma välisabita kuni 5-6 % SKTst (kokku vahemikus 80-120 miljardit eurot). Õpetus ja välisabi ning kõik selleks vajalik imporditakse muidugi ELi vanadest liikmesriikidest, lahendades nende siseriiklikke tootmis- ja tööhõive probleeme. Kusjuures praegused liikmesriigid kulutavad ise vaid keskmiselt 1% SKT keskkonnakaitsele.
Viiendaks on kavandamisel ka ettevõtluse ühtne maksustamine. Ühtne konsolideeritud maks ning Eesti näiline edu ettevõtetes reinvesteeritud tulumaksuvabastuse mittekäsitlemisel eurokõnelustel saab peagi uue hoo sisse. Seda enam, et pärast 2006. aastat on planeeritud ühtse maksusüsteemi sisseviimise järgmine etapp pärast ühisraha kehtestamist ning mis ei sõltu enam üksikute liikmesriikide vastuseisust. Ei saa märkimata jätta ka ELi „kohustuslikke soovitusi" nii aktsiiside (kütus, tubakas, alkohol) kui käibemaksu (vabastuste kaotamine) osas, millel on ka mitte just positiivne mõju Eesti majanduskasvule.
Kuuendaks küündivad Eesti aastased kulutused (jooksvad otsekulud ligi 3%, jooksvad kaudsed kulud ligi 6% ning ühekordsed kulud pikema perioodi vältel 7-10% SKT aastas) kokku seoses ELi liikmesolekuga vahemikus 16-19 % SKTst aastas. EL katab ümberjaotuse korras sellest vaid 1,5-3% (väidetavalt 4%), kusjuures üle 1% maksab Eesti liikmemaksuna sellest ise kinni. Kui edaspidi liikmemaks suureneb, siis ka rohkem. Suurema osa kulutustest lükkab riik ettevõtete ja elanike kanda. Kui Eesti ei liituks ELiga, siis suurem osa kulutusi ehk hinnanguliselt kas kolmandikku jääks olemata.
Seitsmendaks tuleb eeltoodud asjaoludel juba ette arvestada euroliitumisega kaasneva üldise maksukoormuse siseriiklikku tõusuga. Pärast liitumist järgnevatel aastatel oleks pealesunnitud tõus vähemalt 4-5% SKTst, saavutades ligi 40% taseme SKTst. Kui hästi või halvasti see majanduskasvule mõjub, sõltub juba siis EList käsukorras lähtuvast (majandus)poliitikast.

Millised on Eesti alternatiivid

Esimene ja kõige tõsisem alternatiiv on säilitada oma senine riiklik iseseisvus ja suveräänsus ning teha igakülgset koostööd ELiga viimase edaspidiste arengute selgumiseni. Seni on võimalik arendada rahvuslikku majandust ja teha normaalset koostööd arenenud riikidega Euroopas ja maailmas.
Välja on pakutud NATA idee (North-Atlantic Trade Area), mis oleks majanduslik koostöö ning eelkõige vabakaubanduspiirkond Atlandiga piirnevate maadega. NATA ja NATO liikmelisus ning tõsine koostöö idanaabritega tagaks Eestile kõik eeldused jääda kõrvale stagneerunud ja sisekriisides vaevlevast ELst. Eesti majanduslik suutlikkus väljaspool ELi on aga kordi suurem, kui sees olles.
Lisaks maksaks NATO liikmeks olek Eestile vaid 2% SKTst aastas, oleks samas ka julgeolekugarantiiks ning kuni 10 korda odavam ELiga liitumisega loodetud „pehmest julgeolekust" koos majandusliku arengu vähikäiguga.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)