e-valimised panevad Eesti müüki

Eestis annavad e-valimised võimaluse valijatega manipuleerida, rikkudes demokraatia põhialuseid, ning tagatipuks võivad kaasa aidata Eesti jurisdiktsiooni müügiks väliskapitalile. Vastutusvõimeline osa ühiskonnast peab endale reaalselt aru andma e-valimistega kaasnevatest ohtudest.

Tallinna linnapea Edgar Savisaar analüüsis 25. juuli Äripäevas seoses valitseva koalitsiooni plaaniga erastada viis riigiettevõtet ka sellist varianti, et need ettevõtted võivad sattuda investorite kätte, kes on huvitatud Eestis majandusliku võimu haaramisest. Ta püstitas küsimuse: kas valitsuse tänane tegevus ei ürita muuta meie riiki puht formaalseks ja hoopiski liita teda mõne teise jurisdiktsiooniga? Niisuguse plaani õnnestumine tähendaks paratamatult loobumist Eesti riigist tervikuna.

Tehniliselt teostub e-hääletamine telekommunikatsiooniturul tegutsevate ettevõtete vahendusel ning annab nendele firmadele varjatud võimalusi endale meelepärase ja majanduslikult kasuliku poliitika kujundamiseks Eestis. Miks ei võiks e-valimiste abil oma majanduspoliitiliste huvide realiseerimisest olla huvitatud sellised suurettevõtted, nagu Elisa ja Sonera Soomest, Telia Rootsist ja Vodafone Inglismaalt? Need firmad ei pruugi olla Eesti jurisdiktsiooni lõppostjateks – mõned neist võivad lihtsalt käituda maakleritena või tehingu soodustajatena ja teenida seeläbi teatud vaheltkasu kas raha või õiguste näol.

Valijad pole e-valimistel enam vabad oma valikutes ega ole valimissaladusega kaitstud. Nad võivad alluda kolmandate osapoolte moraalsele kontrollile. Mobiiltelefoni või arvutiga hääletavat e-valijat võib mõjutada hüvesid pakkuv häälteostja, töökohast ilmajätmisega ähvardav tööandja, „ühtset meeskonnatunnet“ propageeriv vabaajaorganisatsiooni juht, „õiget poliitikat“ järgiv üliõpilasorganisatsioon, „nõuandev sõber“ jne. Mobiiltelefoni või arvutiga hääletades ei ole tagatud Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 60 ja §-s 156 sätestatud põhimõte, et hääletamine on salajane.

Viimastel aastatel on just SMS-laenufirmad toonud suurel määral e-lahendusi meie igapäevasesse majandusellu. Samas ilmnesid probleemid nende ettevõtete tegevuses kiiresti. Näiteks soodustas laenuandmise e-lahendus üle võimete laenamist ning laenupettusi.

Tänaseks on Rahapesu Andmebüroo teinud ettekirjutuse üheksale kiirlaenupakkujale, nõudes, et laenuandja ja laenuvõtja peavad enne laenutehingu vormistamist kohtuma. Kui 3000-kroonise kiirlaenu võtmine ei saa toimuda e-vahendeid kasutades, kas siis on ikka õige võimaldada valimisotsuseid langetada e-lahendustega?

Kui poliitikud hakkavad valimisvõitluses keskenduma häälte endale meelitamisele erinevate e-trikkide abil, siis muutub  märksa vähemoluliseks ka sisuliste valimiseelsete diskussioonide ja debattide läbiviimine. Valimised muutuvad pinnapealsemaks, ja sellest kaotab eelkõige ühiskond tervikuna. Kuna valija jaoks on valimistes üha vähem sisu, siis aitavad e-valimised sellisel viisil otseselt kaasa ühiskonna võõrandumisele valimistest.

Senini on valimised Eestis olnud ikka sündmuseks, milleks valmistutakse ja mida tähistatakse. Arvuti abil hääletamine vähendab valimiste moraalset ja emotsionaalset tähtsust. e-valimiste levides muutuvad valimised võrreldavaks igapäevase elektronposti kontrollimisega või päevauudiste lugemisega internetis.

Ohtudest rääkides tuleb tähelepanu pöörata ka klassikalistele arvutiviirustele. Keegi võib pahatahtlikult sisestada süsteemi viiruse, mis näiteks hakkab hääletustulemusi soovitud suunas muutma, valimistulemusi lihtsalt kustutama või muul viisil muudab e-valimised kasutuks ja ebaobjektiivseks.

Enne jõuab USA eluasemelaenukriis läbi saada ja maailmamajandus minna uuele tõusule, kui kõik e-valimistega kaasnevad miinused ja riskid üles loetud saavad. Isegi piirdudes siinnimetatud probleemidega, on selge, et e-valimised ei ole edasiminek, vaid pigem oht demokraatiale. Liigkiire ja  ülemäära innovaatiline areng toob tagasilööke, nagu on tõestanud ka meie majanduse üle-võimete-kasv viimastel aastatel.

Ühtlasi tuleb silma peal hoida ka e-valimiste aktiivsetel propageerijatel ja mõelda selle üle: kas nende huvi e-hääletuse juurutamisel piirdub siiski üksnes ühiskonnas demokraatia arendamisega?

Jaga |