Pärispatt ja poliitika

Eesti on luterliku kultuuritüübiga ilmalik maa, nagu kogu ülejäänud Põhjala. Kui seal on loodud maine paradiis, siis siin on ebaõiglane klassiühiskond. Martin Luther nõudis armastuse asemel hüpet pimeda usu kuristikku, pannes kogu vastutuse üksnes inimesele, kes ei suutvat samas oma hinge päästmiseks vähimatki teha. Protestantlikus Euroopas kaitseb inimest riskide eest riik, Eestis aga mitte keegi.

Luther pidas sõnu isegi jumalikust sakramendist tähtsamaks. Nii on meie põhiseaduse sõnad kõikumatust usust ja vankumatust tahtest säilitada eesti rahvas ja kultuur läbi aegade ning võõrandamatust iseseisvusest protestantlikule kultuurile iseloomulikult rohkem sõnad kui reaalsus.

Kaasaja maailm on tihti pime ja inimene piiratud, isegi enesele võõras. Seepärast vaetakse end ka minevikust lähtuvalt.

Isekus või ellujäämine?

Luther tõstis esile õpetuse pärispatust (peccatum originale), mille vastu inimene oma jõududega on võimetu. Kui katoliku ja õigeusu dogmaatika järgi on inimestel vaba tahe sõltumata olukorrast, siis Luther nägi vaid kuradist orjastatud tahet. Praegune Rootsi kirik mõistab pärispatu all inimeste loomuomast ja sügavalt juurdunud isekust, mis peab silmas omakasu ega hooli teistest. Kõige veenvam on näha pärispattu universaalsena - ühiskonna võõrandumisena, mis toimib läbi inimeste.

Piibel räägib, kuidas juudid tahtsid oma poliitilist riiki (kuningat), Jahve hoiatas selle eest, ja kui rahvas oma nõudmistele kindlaks jäi, lubas ta isegi mitte vastata, kui see oma hädas tema poole kisendab. Mistahes riigivõim jagab hüvesid endale ja oma klassile teiste arvelt ümber. Iisraelis viis see ilmaliku ja vaimuliku võimu konfliktini.

Revolutsioonieelsel Prantsusmaal tundsid paljud vasakpoolsed mõtlejad ängi rahva kohutava viletsuse pärast. Valgustajad pidasid süüdlaseks feodalismi ja katoliku kirikut. Oma kaasaegsete inimloomust uurides leidsid nad selles nii halastust kui ka enesehävitamistungi.

Väärtuste maailmas on Eesti äärmuslik: meile on peamised „ellujäämisväärtused", kusjuures oleme selles mõttes ühel pulgal Zimbabwe ja Valgevenega ning langeda on veel võimalik Venemaa ja Moldova tasemele, kellega see skaala lõppeb.

Kui 17% Eesti lastest elab tõrjutuna vaesuses ja ilmajäetuses, pole vaja teoretiseerida, miks sündivuskordaja on langenud 1,52-ni ja iive ei muutu positiivseks.

Parempoolsed kardavad rääkida, et nende vaimse teejuhi J. S. Milli järgi on laste ilmaletoomine, kui pole elamisväärse elu saavutamiseks vajalikku toitu ja haridust, kuritegu. Tegelikult erineb inimene teistest loomadest juba 7 miljonit aastat grupiviisilise elu poolest, mis tagab järeltulijatele elu ka vanemate surma korral. Mõistus, töö ja rohke potents on selle teenistuses. Inimene on ühiskondlik olend. Individualism on uus nähtus. Ajalooliselt jagati enne karu liha ja nahk ära, et kõik, kes suutsid, jahil osaleksid ja pärast kisklema ei hakkaks. Loomadest rohkem kui inimestest hoolimine on loomuvastane.

Egoism ja poliitika

Prantsuse traditsioon on eristanud ühiskonnaga arvestavat enesearmastust egoistlikust enesearmastusest ja kasulikuks pidanud arukat egoismi, mis teenib kaasinimesi ja riiki. J.-J. Rousseau tegi sellest lähtuvalt selge vahe sisse üldist huvi väljendaval üldisel tahtel (volonté générale) ja omahuvide summal põhineval kõigi tahtel. See ilmneb siis, kui on vaja ohvreid tuua. Prantslased eelistasid Teises maailmasõjas võitlemisele kohvikus istumist. Eesti valitsev eliit on alati ohverdanud need, kes ei suuda enese eest seista. Kommunistid hävitasid just eliidi. Vastuolude lahendamiseks on pakutud välja ühiskondlik leping.

Utilitarismi põhjendaja Jeremy Benthami arvates tagab egoismi printsiip riigis maksimaalse õnne, mis tolleaegsel seisuslikul, rangete klassipiirangutega Inglismaal oli õige. Käitumist hindas ta tagajärgedest lähtuvalt. Karl Marxil on tõe kriteeriumiks praktika kui ühiskonna materiaalne tegevus läbi ajaloo. J. Benthami teeneks jääb soov inimese kannatusi vähendada ja patuseks peetud ihulikke naudinguid kaitsta. Kuna seksi peeti surmapatuks, ei julgenud Robinson isegi üksikul saarel naistest mõelda. Bentham ei märganud lord Shaftesbury poolt juba sada aastat varem kirjeldatud sünnipärast „moraalset tunnet" ega mingeid eetilisi motiive, seepärast saab lähtuda vaid kasust ja naudingust. Ta ei varjanud silmakirjalikult madalamaid motiive kõrgematega.

Tänases Eestis on edu saatnud erakondi, kes avalikumalt (RE) või silmakirjalikumalt (Isamaa ja IRL) on valimispropagandas rõhunud inimeste ihnsusele ja kitsale kasuahnusele ning praktikas ajanud odavate autode ja kalli leiva klassipoliitikat. Nüüd on valimiste põhiprobleem selles, kas Tallinn suudab alternatiivi pakkuda või hävitab parempoolne Eesti end ise.

Mis on tõde?

Nii küsis Pilatus Jeesuselt, olles kindel, et seda pole olemas. Aga tõeta pole ka vabadust. Vana-Kreeka filosoof Parmenides kirjeldas oma sõitu õiglusejumalanna Dike juurde upanišaadidest tuntud kujundlikus hingevankris. Ta lahendas jumalannalt saadud raskeima ülesande mõistuse abil, leides, et olev on ja mitteolevat ei ole, s.t olev ei muutu. Siit sai alguse seaduspärasuste otsimine kaosena tunduvast maailmast ja olemise mõiste. Piibli Jumal on Paul Tillichi järgi olemine. Parmenides eristas selgelt tõe õpetuse arvamuse õpetusest.

Kui tuleb juttu Eesti elu tõsistest probleemidest ja viletsatest näitajatest, lakkavad vale tee valinud vastutustundetud võimurid ja nende kiitjad (viimaseid on varsti kogu rahvas) asju ja inimesi vaatamast nii nagu nad on, lisades juurde, et nüüd on vabadus, valik ja vastutus. Vabaduse annavad raha ja võimalused, valdav enamus saab töö tänu „sotsiaalsele kapitalile".

Sotsioloogid ei lähtu ühiskonna kirjeldamisel üksikisikust, sest see ei seleta midagi. Ajuteadlased on leidnud ajukoore esimeses vöötmes koha, kus vaba tahte illusioon tekib. Pigem on „ise" ja „mina" kahjulikud kujutlused, mis muudavad edukad uhkeks ning mis suruvad rahva süütunde ja stressiga põlvili; viimane toob haigused ja surma. Ka anded ja tahe ei maksa midagi - Eesti majandusel kulub Euroopa keskmisele tasemele jõudmiseks hinnanguliselt 40 aastat. Seega saab võitlus käia ümberjagamise pärast, mis on nullsumma-mäng, kus ühe võit on teise kaotus.

Õigeusk paneb kogu vastutuse inimesele ning on seadnud ta eesmärgiks pühaduse ja pakkunud välja rohkelt õndsusvahendeid, sh pool aastat kestva paastu. Väga häid inimesi ja pühakuid on Venemaal alati ette tulnud, aga rahvas ja ta elu on olnud juba viimased tuhat aastat jube. Või vastupidi - ränkades oludes sünnivadki pühakud.

Siin tuleb ilmsiks ränk mõttevääratus: millegi tõestamine või kummutamine, lähtudes erandist või tervikust välja rebitud üksikjuhtumist, ning - mis halvim - erandi muutmine reegliks.

Kui F. Nietzsche 1882. aastal kirjutas, et rahvas on Jumala tapnud, tähendas see seni tsiviliseeritud maailmas kehtinud hea ja kurja kohtade vahetamist ning moraali suvalisust.

Eestis said kõik kuriteod ja rüvedused Mart Laari esimesel valitsemisajal eetiliselt talutavaks, sest toimus kapitali esialgne akumulatsioon. Kadus saksa kultuurimaailmale omane au, kohuse ja pühaduse tunne ning südametunnistus. Võitis ameerikalik pragmatism: kõik, mis olelusvõitluses edu ja raha toob, on ilus, hea ja õige. Nii lunastati pilet hukkuvale laevale, kus - nagu Sven Mikser ütles - pole probleemiks toolide ümbertõstmine.

Usk ja ülbus

Usupuhastajad kirjeldasid, lõid ja loovad tänaseni uut inimest, kes pole mitte patust haavatud, vaid üdini rikutud, st Jumalaga ühismõõdetu. Luther asendas Piibli peakäsu - armastada Jumalat ja kaasinimest (5Ms 6,5; Lk 10,27) - pimeda usuga, mis tähendas ka usaldust ja vaenu mõistuse kui „saatana hoora" vastu. Aristotelese loogika asemel kasutas Luther Piiblile sarnast, kuid paradoksaalset ja absurdset mõtteviisi, mis ise kisub kiiva.

Eesti peavoolumeedia on selle abil inimeste mõistusega oma töö teinud.

Lutherile tähendas usk ümbersündi Jumala orjaks, kes talub piiritut ebaõiglust ja pööraseid kannatusi kui kuninglikku ehet, olles samas süüdlasena väärt igavesi piinu. Neid tulebki endale soovida, siis tekib lootus armule.

Selline usk tuleb taevast ilma inimese abita ja on antud tuhandest ühele. Kui inimene või rahvas endale ise häda kaela tõmbab, on see hukatusse viiv „saatana rist".

Kui Eestis uue õpetuse järgi tegude läbi õndsaks ei saa, pole mõtet meenutada Rahvarinde hiigeltööd ega tänada vanemaid. Kui suuri ja pisikesi patte peetakse üheväärseks, pole mõtet meenutada rahva ja riigi vara riisujaid, vaid otsida pisieksimusi. Eesti Kongress ja Eesti Komitee töötasid välisraha eest. Mart Laar ja Boriss Jeltsin upitati võimule Lääne raha ning rahvale seni tundmata poliitpropaganda abil. Reformierakond (RE) liigutas võimule saamiseks kümneid miljoneid dollareid. Parempoolsed ei väljenda rahva tahet.

Kui inimlikud pahed ja patud on mõistetavad, siis pärispatuks pidasid vanad kreeklased ja kristlikud usuteoreetikud ülbust olla ise Jumala, kultuuri, ühiskonna vms asemel. Sellega käivad koos ükskõiksus teiste suhtes ja vale.

Kunagi lubas IRL valimistel Tartus igale lapsele 1000 krooni kuus, aga võimuliidus RE-ga jättis kaasrahastamata noortekeskuse, linnaraamatukogu ja kunstimuuseumi ehituse, 1000 kroonist lapsele rääkimata.

Prantsuse revolutsioon keelas usu ära, kuna sellest lõikavad tulu petised, samuti egoismi. Sel ajal nõudis moraal teistele elamist, et need samaga vastaksid.

Kaks isandat

Uude Maailma sõideti jumalariiki rajama ja usk on seal tänini sunduslik, valida saab 30 000 eri usu vahel. W. James soovitas eelistada sellist, mis ära tasub ja rahuldust pakub. See on paganlus. Religiooni eesmärk saab olla religioosne - elutäius, vabanemine, teispoolsus vms. Tegelikkust näitas James sündmuste kaosena ja inimest teadvuse voona; see viib mõtted ühiskonna muutmiselt kõrvale.

Benjamin Franklin taandas ka usu ja vooruse kasulikkusele ning ülistas self-made-man'i, keda elus juhib raha. Lutheri arvates on raha ja omand head, kuid nende tagaajamine kõike muud ohverdades kõige üldisem ebajumal. USA rajasid vabamüürlased ja sellesse salaseltsi on peale ühe erandi kuulunud kõik presidendid. Nad teenivad Piibli Jumala vastast Jabuloni, keda peetakse maailma tõeliseks valitsejaks. Kaht isandat korraga teenida pole võimalik (Mt 6,28; Lk 16,13). Sellest tulenevalt on konflikt ellu sisse kirjutatud.

Esialgu eksportisid ameeriklased rummi, tubakat ja puuvilla. Vaba maa saamiseks hävitati indiaanlased ja raskemaid töid tegid orjad - nii mustad kui ka valged. Sellest tuli kodusõda. Prantsuse ajaloolane Alexis de Tocqueville märkis aastatel 1831-1832 Ameerika demokraatiat uurides, et inimeste ainus kindel tugipunkt on nende isiklik huvi. Enamuse türannia võtab kodanikelt vaimse sõltumatuse ja diskussioonivabaduse; iseseisvalt mõtleja saatus on põlatuna hullem kui surm. Töölised on peremehe ees kaitsetud ja orjade elu veel rängem.

Mis Eestis praegu põhimõtteliselt teisiti on?

Püss, papp ja paber

Ameerika tõeline vaimsus ja ellusuhtumine on pragmatism. Filosoofiliselt põhjendas seda Charles Sanders Peirce, kelle järgi seisneb tähendus ja teadmiste sisu nende praktilises kasulikkuses, eeskätt aga aistingutes.

Paraku võib tegudeõpetusest lähtuv kasu olla piiratud, edu ajutine ja mõnes teises kultuuris rakendades katastroofiliste tagajärgedega, näiteks Venemaal. Ronald Reagani madalate maksude poliitikat pooldanud alamklass ja osa keskklassist vaesusid, raha läks rikastele ja elatustaseme säilitamiseks hakati võtma välislaene. Külma sõja kriitilistel perioodidel ja hiljuti maailma lõppu kartes ehitasid pered endile eravarjendeid. Relvatöösturid pole peljanud tuumasõjaga riskida, sest nende kasumimarginaalid on suurimad ja rahvas saab tööd. Tulirelvi pole Ameerikas eraisikutel enesekaitseks vähem kui riigis elanikke. Ökokatastroofist märgatakse kohalikke loodusõnnetusi.

Kuidas saab sellises ühiskonnas vältida tõele otsa vaatamist? Esmalt muidugi meelt lahutades, aga ka uskudes ja sõnu tehes. Anglo-ameerika filosoofia uurib elu asemel keelt ja tekste, näiteks pole Inglise eetiku George Edward Moore'i arvates hea ja kuri määratletavad, analüüsida saab moraali keelt. USA kaasaja suurim filosoof Richard Rorty eitas objektiivset tõde ja väitis, et meil on juurdepääs ainult oma uskumustele, mis sest, et kõik end silmakirjalikult petavad. Kaob reaalsus ja isiksus ning tõde nende kohta. Nii saab väike eliit rahus edasi rahva arvel rikastuda ning maailmavalitsemiseks liberaalset demokraatiat ja turumajandust kõigile peale suruda.

Rahva hüvang

on ülim seadus (C. A. Helvetius). Tõeline valik ja vastutus on poliitiline, sest usul ja eetikal pole elule tuntavat mõju. Kui meie riigi juhtkond lubas omal ajal N. Liidul väed sisse tuua, tabasid kohutavad kannatused kõiki Eestis elanud inimesi. Nüüd on kristlikud demokraadid oma sõna öelnud ja valitsevad äärmusliberaalid.

Kui otsida kurja juurt inimeses endas, on selleks ülbus. Pisike võimalus midagi teha on fantaseeritud absoluudiks. Uskmatus ja ilmalikus ehk täiskasvanuks saanud maailmas levinud arusaam endast kui elu üle valitsejast on illusioon, mida loob massimeedia. Võib-olla tuleks end vähem ülistada või süüdistada ning mitte näha oma tahet ja isikut üksnes vabana.

Meil on aega veel otsustada, kas rahva hävimisega alandlikult leppida, või hakata Eestis nälgimise ja suremise vabariigile ei ütlema, eesmärgiga sõlmida õiglasem ühiskondlik leping.

KARL LUST, pensionär

[esiletõsted]

Tänases Eestis on edu saatnud erakondi, kes avalikumalt (RE) või silmakirjalikumalt (Isamaa ja IRL) on valimispropagandas rõhunud inimeste ihnsusele ja kitsale kasuahnusele ning praktikas ajanud odavate autode ja kalli leiva klassipoliitikat.

Mart Laar ja Boriss Jeltsin upitati võimule Lääne raha ja rahvale seni tundmata poliitpropaganda abil.

Enamuse türannia võtab kodanikelt vaimse sõltumatuse ja diskussioonivabaduse; iseseisvalt mõtleja saatus on põlatuna hullem kui surm.

[PILT:]

PONTIUS PILATUS PESEB KÄED PUHTAKS: Tänaseid noori ja vanu Pilatuseid näeme kerkimas nagu seeni sügisel. Karl Lust küsib: Mis on tõde? Sest nii nii küsis Pilatus Jeesuselt, olles kindel, et seda pole olemas. Aga tõeta pole ka vabadust. Mis tõde ja vabadust leiavad kord tänased Pilatused, näitab tulevik. Ja kohut mõistab ajalugu.

Siena katedraali kunstimuuseum (Itaalias). Fragment Duccio di Buoninsegna maalist „Pilatus peseb oma käed puhtaks Jumala poja surmast". Repro

Jaga |