Perversne vabadus moraalituse vankri ees

TIIU RITARI,      09. märts 2005


Primitivism koolilaste seksuaalkasvatuses

AIDSi ennetustööga Eesti koolilaste seas kipub minema sedamoodi, et „tahtsin head, aga välja tuli nagu alati".

Mõned koolid on võtnud AIDSi-alast ennetustööd entusiastlikult, eriti kui tervisekasvatuse tunde juhtub andma õpetaja, kes on pereplaneerimise liidu liige. AIDSi ennetust tehakse enamasti terviseõpetuse või inimeseõpetuse tundides – see õppeaine on õppekavas V–VII klassini.

Ristsõna suguhaiguste teemal
Üks entusiastlik õpetaja pühendas seksiteemale kuus õppetundi. Teema alustuseks teatas kolmekümnendates vanatüdrukust õpetajanna 13aastastele lastele, et seks on inimesele sama vajalik nagu söömine, joomine ja magamine ja et seksida tuleb igal juhul. Näitlike õppevahendeina oli ta klassi kaasa võtnud erinevaid maasika- ja jäätisemaitselisi kondoome ja laskis need klassiruumis ringi käima. Loomulikult ei unustanud hoolas õpetajanna lapsi manitseda, et nad kondoomi ostes kauba kõlblikkusaega kontrolliksid.
Lapsed jõudsid tundides ükshaaval selgeks õppida suguhaiguste tunnused ja kodutööna tuli neil koostada suguelundite-teemaline ristsõna. Õpetus tipnes ehk selle tunniga, mil õpetajanna tõi tundi kaasa vibraatori ja tutvustas sedagi – aga käima riistapuud ei saadud, sest patareid olid tühjad.
Nutikamatel poistel tekkis seepeale küsimus, et kes patareid tühjaks laskis? Ka antibeebipillid lasti ringi käima, pooled tabletid olid lehtedest läinud. Jäi ka seal klassis neid tablette vähemaks, mõned ettearvamatu käitumisega poisid pistsid neid nalja pärast paarikaupa põske ja vähemasti üks poistest oli hiljem kärnas.

Kondoom koolidirektorile
Teema lõppedes andis õpetaja kõigile õpilastele kondoomid pihku ja see zhest kõlas üleskutsena "Minge ja rakendage teooria praktikasse!". Kui taoline seksiteema käsitlemine ei ole seksi propageerimine alaealiste seas, siis mis asi see on, oli vähemasti üks mamma enam kui hämmeldunud. Kui lapsevanem pöördus selgituse saamiseks õpetaja poole ja palus tuua ühe näite inimesest, kes on seksist loobumise tõttu surnud, siis saamata tal see näide jäi. Ema üritas algatada kooliga diskussiooni teemal eakohane õpetus ja laste loomulik häbitunne, kuid diskussiooni asemel sai ema väga kähku selgeks, et teda ja tema last peetakse mingiteks veidrikeks ja vanamoodsateks, kes elust ja progressist tuhkagi ei tea.
Ema mure oli aga suurem – nende pere tore kolmeteistaastane tuli seksiõpetuse tundidest õhetavate kõrvadega, oli silmanähtavalt häiritud ning pahvatas ühel õhtul selle jama peale südamest, et ta ei võta iial naist. See kolmeteistaastane luges vaimustusega "Kolme musketäri" ja indiaanijutte, põhjalikult suguhaigusi õppida oli talle lihtsalt vastik.
Kes peale minu kaitseb ja kuidas on mul võimalik kaitsta oma last temale täiesti mitteeakohase õpetuse eest, küsib see ema. Heldeke, vibraator ei saa ometi õppeprogrammi kuuluda, aga miks kuulub siis vibraator õppevahendite hulka, mille alalistes rahalistes raskustes siplev kool on muretsenud, tahab ta teada.
Too ema läks ühel ilusal päeval kooli, lapsele proovimiseks antud kondoom käekotis ja tagastas selle. "Minu kolmeteistaastasel lapsel ei lähe kondoomi turvaseksiks tarvis, sest minu kolmeteistaastane laps ei seksi. Aga ehk läheb seda vaja teil või härra direktoril, ütles ema ja andis kondoomi õppealajuhataja kätte.

Ka emakeel moraalituse vankri ees
Ajupesu ja laste amoraalsusele kallutamine ei toimu ainult terviseõpetuse tundides, kombelõtvuse ja kõikelubatavuse vankri ette õnnestub rakendada isegi emakeeletunnid. See on lihtne, sest klassiväliseks lugemiseks mõeldud raamatute nimekiri on enamasti õpetaja koostada.
Ühel emakeele õpetajannal ei tekkinud mingit kahtlust, kui ta lülitas 7. klassi klassivälise lugemise nimekirja S. K. Richardsoni raamatu "Ühe nohiku seiklusi". Tegemist on kirjastuses Elmatar 1998. aastal välja antud nn noorsooraamatuga. Tolles jutustuses kistakse klassikaaslased alasti ja seotakse puu külge kinni, nende riided põletatakse lõkkes ja neid hakatakse tulega kõrvetama. Kedagi klassiõdedest vägistatakse ja klassijuhataja aitab maha laadida mõne kasti õlut. Tagatipuks ärandab peategelane auto, sõidab sellega ööklubi ees teised autod sodiks ja põgeneb politsei eest.
Kirjandusõpetaja andis lastele ülesande neist raamatuist eeskuju vääriv välja noppida. Kui üks laps teatas, et ta ei leidnud sellest raamatust midagi sellist, siis ütles õpetaja eesti keeles muidu viielisele lapsele, et too ei ole kirjandusteosest aru saanud ja pani lapsele veerandihindeks nelja. Ema helistas uudishimu pärast Elmatari kirjastusse ja sai Alo Murutariga jutule. Alo Murutar oli üllatunud ja ütles: "Mina seda raamatut ikka päris kohustuslikuks kirjanduseks ei nimetaks."

Julm statistika
Eestis on 4500 HI-viirusesse nakatunut, läinud aasta oktoobrikuu andmetega olid neist 1473 alaealised ehk alla 19-aastased. Noorimad lapsed on 13–14aastased. AIDSi ennetuskeskuse andmetel on pärast epideemia puhkemist 2000. aastal põhiosa viirusesaajaist alaealised.
Eestis elab 15 last, kes on sündinud HI-viirusesse nakatunud emast ning on viirusekandjad. Kaks titat on seetõttu juba surnud. Kokku on Eestis sünnitanud 183 HIV-positiivset naist.
Läinud sügisel kuulutas Euroopa Liit Eesti ainsaks HIV-epideemia maaks euroliidus, Eestis on HI-viirusesse nakatunud inimeste osakaal suurim. Kui Euroopas on keskmiselt 65 HIV-juhtu miljoni inimese kohta, siis Eestis tuleb 661 juhtu miljoni kohta. HIVi levik Eestis on Ida-Euroopa maadest võrreldav vaid Venemaa ja Ukraina omaga, kuid tegelik nakatunute arv arvatakse olevat tõenäoliselt kuni poole suurem. Mõne hinnangu järgi on Eestis HIVi nakatunuid 1,5% rahvastikust, see teeb üks iga tuhande inimese kohta.
Praeguste hinnangute järgi on umbes 40% nakatunutest saanud haiguse sugulisel teel. Mullu olid 15–19aastastest uutest viirusekandjatest 79 tüdrukud ja 62 poisid.

Vabaduse piirid
Maailmas on asjadel aeg ja koht – piirideta vabadus ei ole vabadus, vaid anarhia. Aga inimese käes on isegi vabaduse ärarikkumine käkitegu.
Eesti riigi täiskasvanutel on valida, kas rääkida oma lastele armastusest ja õpetada neile inimeseks olemise põhitõdesid, mille hulka kuulub ka truudus. Või me valetame neile, et seks on sama vajalik nagu söömine ja joomine ja magamine ja et kes ei seksi, see sureb.
Vastavalt põhikooli- ja gümnaasiumiseadusele peaks koolis õpetatava üle kontrolli teostama riik. Siiani on koolidel veidigi silma peal püüdnud hoida maakondade haridusosakonnad. Uus hariduspoliitika näeb aga ette maakondades igasuguse järelevalve likvideerimist, see tahetakse nüüd ministeeriumi tasemele viia ja koolid peaksid ennast ise sisehindamise kaudu kontrollima hakkama.
Võru maavalitsuse haridus- ja kultuuriosakonna peaspetsialist Sirje Hussar ütleb, et temas tekitab niisugune reform hirmu. "Haridusministeeriumisse tööle võetavad viisteist inspektorit ei suuda katta tervet vabariiki ega ära teha kogu senist sisulist tööd, niisugused inspektorid saavad tegelema vaid paberitega, nad ei jõua tundidesse ega nõustamiseni," kardab Sirje Hussar.

Mäss mõistlikkuse vastu
Niisiis on ka Eestis jõud, mis tegutsevad selle huvides, et likvideerida siin vähenegi säilinud kontroll koolides õpetatava üle. Küsigem, kellele on see kasulik, kui eestlased jätavad oma lapsed rumalaks ja õhutavad neid amoraalselt käituma? Kindlasti kondoomide tootjatele ja nendega kauplejatele. Aga kas ka meile? Kondoomitootjad väidavad, et kondoom kaitseb kõige, ka AIDSi eest. Ja siis – eks pesupulber Tide pese ka reklaamis kõik plekid välja, aga kuidas tegelikult on? Kui paljud meist, täiskasvanuist, läheksid ja seksiksid teadlikult aidsihaigega? Aga miks me siis ise oma lapsi karskuse asemel valimatule loomalikkusele õhutame?
Seksist hoidumine, truudus ja kondoomid on eeskujuks USA presidendi George W. Bushi administratsiooni aidsipoliitikale. Kui Eesti riik on Ameerika liitlane mõttetus Iraagi sõjas, miks ei võiks Eesti riik olla siis Ameerika liitlane ka mõistlikus AIDSi-vastases sõjas.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)