Viitsütikuga pomm väikerahva eksistentsi all

TÕNIS TULP,      19. detsember 2001


Nüüd see siis juhtuski! Riigikogu kaotas riigikeele oskamise nõude Riigikogusse ja kohalike omavalitsuste volikogudesse kandideerijatele. Volikogudes hakkab domineerima keel, mida kasutab paikkonna asukate enamik, sest elanikud valivad oma esindajaks peaaegu eranditult omakeelse ja -meelse inimese!

Kui näiteks Tallinna volikogul on kakskeelse seisundini küllap veel üksjagu aega, siis Kirde-Eesti volikogude ükskeelsus on nüüd seaduslik fakt ja see keel ei ole mitte riigikeel! Kui mitte-riigikeelse asjaajamisega harjunud piirkonnast valitakse esindaja Riigikokku, siis võib igaüks ise ära arvata, millise kandidaadi kasuks otsustavad inimesed, kes on koduse näite varal veendunud, et Eesti Vabariigis on võimalik läbi saada ka sõnagi riigikeelt oskamata.

Me hoidsime ühte

Kümne aasta eest lõppenud okupatsiooniaja elasime üle ainult seetõttu, et me hoidsime ühte ühise vaenlase vastu, kes meie elu tuhatkonna kilomeetri kauguselt idast juhtida tavatses. Nüüd on meil sama oht varitsemas läänesuunalt, aga seekord on varakapitalismiga kaasnev konkurents hävitanud meie kokkukuuluvustunde ja seda rünnakut me ilma teadliku kokkuhoidmiseta enam üle ei ela!
Ja veel: kui praegu kehtiva põhiseaduse autorid kirjutasid seaduse teksti kõigi Eesti kodanike ühetaolise valitavuse põhimõtte, ei osanud nad hingeski aimata, et kodakondsust hakatakse "teenete eest" hüva- ja kurakätt jagama umbkeelsetele muulastele ning et kodakondsuse saamiseks pole mõne aasta möödudes riigikeele oskus enam vajalik. Selle peale ei saagi tulla, sest igas muus Euroopa riigis, kelle hulka me nii kangesti kipume, oleks see täiesti mõeldamatu!

Rahvusriikluse väljasuretamise poliitika

Kui kõne all oleks ainult näpuviga, läbimõtlematus või mõni muu "tööõnnetus", oleks parandamine ainult ajaküsimus. Paraku on tegemist juba mõnda aega kestnud rahvusriikluse teadliku väljasuretamise poliitikaga, mille inspiratsiooniallikad asuvad kaugel väljaspool siinse väikeriigi piire.
Keel, kultuur, territoorium ja omariiklus on ükskõik millise rahvuse kestmajäämise neli tugisammast. Tõsi küll - tool seisab teatud tingimustel püsti ka veel peale ühe jala murdumist. Stabiilne ta aga enam ei ole. Seetõttu ületab kõnealuse sammu tähendus kõigi seniste meie rahvusliku eluviisi vastu suunatud rünnakute oma, sest võimalikuks on tehtud ühe rahvuse pikaldane hävitamine riigi enese valitud rahvaesindajate kätega.
Üle-euroopalise (isegi globaalse) föderalismi teele asunud ideoloogide kohalikud käsilased pühitsevad esimest tõsist võitu. Vaheldumisi piitsa ja präänikut kasutades on nad sundinud käed üles tõstma nendel, kellelt rahvas lootis oma püsimajäämise garantiid!
Jah, tõesti, kõik pole veel pöördumatult kadunud. Aga kõigil neil, kellele omaenda rahvusriik veel midagi tähendab, nüüd ühte hoida ja tõsiselt pingutada, sest ainult sellisel juhul saavad meie lapselapsed Maarjamaal veel oma asju ise otsustada ning meie raske grammatikaga, kuid ilusat keelt rääkida. On otsustav aeg...

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)