Quo vadis, Maarjamaa? (2)

Tagantjärele-tarkusest

Meenutatakse Pronksiööd, kus kogu vastutus Tallinnas toimunu eest veeretati Savisaare kaela, kes linnapeana (kujutage ette!) ei astunud mingeid samme märatseva rahvahulga taltsutamiseks, kui sisekaitsejõud hakkama ei saanud.

Tagantjärele-targana võib nüüd kinnitada Savisaare toonast väidet, et Vene delegatsiooni hilisem nõudmine Ansip tagandada kindlustaski peaministri populaarsuse aastateks ka nende seas, kes pidasid provokatiivseks sammuks tema eelnevat lubadust Pronksmeest mitte mingil juhul salaja ja öösel ära viia. Vene diplomaatia professionaalsust silmas pidades aga on tõenäoline, et just sellist Eesti-poolset reaktsiooni nad miskipärast taotlesidki. „Sa vaata Mopsi, küllap tugev ta, et julgeb elevandi peale haukuda" - nii on lihtsameelsete üle naernud Ivan Krõlov oma valmis „Elevant ja Mops".

Mis puutub aga Ukrainas toimuva kommenteerimisse, siis mäletan, et ka Vene-Gruusia konflikti puhul polnud Savisaar koheselt nõus ainult Vene poolt süüdistama, ja hiljem selguski, et tülialgatajaks oli hoopis Gruusia, ja Venemaa kasutas vastuseks vaid oma sõjalist jõudu liialt.

Valitsusvangerduse puhul

aga tuleb nõustuda sama valmimeistriga, kes kinnitas, et „orkestris võite istuda kas nii või naa, kuid ainult selle tõttu mängijaid teist ikkagi ei saa".

Nõustuda tuleks ka Juhan Partsiga, kes kinnitas, et IRL võidaks Riigikogu valimised, kui vaid räägiks rahvaga inimestele arusaadavas keeles. Siinkohal meenub TV3 „Kolmeraudse" saatejuht Mihkel Raud, kes esitas kahele vene noorukile kavala küsimuse: kas nood hääletaksid tema kui reformierakondlase poolt, kui ta räägiks nendega neile arusaadavas keeles ning lubaks sama, mida lubas Savisaar. Ta sai noorukitelt ausa vastuse, et nad kaaluksid seda juhul, kui küsija sõnad oleksid kooskõlas tema tegudega, sest tähtis pole see, mida ta nüüd lubab, vaid see, mida ta eelnevalt on teinud.

Täide on kahjuks minemas ka Janno Reiljani hoiatus, kes nimetas kunagi pensionisammaste loomist suurimaks tulevaste pensionäride petmiseks.

Rahvas saab aru

vaid siis, kus inimestele mitte ainult lubatakse, vaid ka tehakse midagi reaalselt. Aga see tähendab vähemalt astmelist tulumaksu, pankade ohjeldamist, paljude tööinimesevaenulike seaduste, eelkõige pensioniseaduse ja iseäranis paljukiidetud töölepinguseaduse muutmist, mis nälja kondise käega sunnib madalapalgalisi ka haigena tööl käima ning oma haigeid lapsi lasteaeda viima sel lihtsal põhjusel, et esimeste haiguspäevade eest ei saa sentigi. Pankade kaitseks aga ütles endine Eesti Panga nõukogu juht Jaan Männik, et „ärge süüdistage pankasid, süüdistada on vaja valitsust, kes seadusandlikult võimaldab neil teenitud kasumit maksuvabalt välja viia". Eksrahandusminister Aivar Sõerdi arvamust, et pangad võiksid oma kasumist riigile ka midagi vabatahtlikult anda, võib võrrelda vaid kirikutrepil seisva kerjuse lauluga, kes loodab annetusi saada.

Seadusandlikult aga tuleb tõsta lastetoetust ja miinimumpalka ning siduda see kõrgemate riigiametnike palkadega. Üksikisiku tulumaksu vähendamine 1% võrra aga tähendab tegelikkuses, et miinimumpalga saajal jääb kuus senisest rohkem kätte ca 3 eurot, aga Sandor Liive taolisel 150 eurot, kusjuures riigieelarvesse tekkinud miljoniaugu täiteks tõstetud aktsiisi maksavad igapäevaselt kinni kõik võrdselt.

Seega saavad rikkad jätkuvalt rikkamaks ja vaesemad jäävad veel vaesemaks. Ning seda olukorras, kus isegi paduparempoolsed deklareerivad, et on ülim aeg hakata rikkuse suurendamise asemel vaesust vähendama ning jõuda lõpuks ka sotsiaalharta ratifitseerimiseni, mis oleks meie kõigi suur unistus.

Suurim julgeolekurisk

Enne kaitsekulutuste tõstmist ja Eesti-Vene piirilepingu ratifitseerimist tuleks lahendada suurim julgeolekurisk ja skisofreeniline olukord, et Narva veehoidla lüüsid jäetakse võõrriigi territooriumile. Mis kasu on kaitsekulutusteks eraldatud miljonitest ja NATO lennukitest, kui suvaline provokaator saab lüüsid takistamatult avada, mis jätab seisma Eesti elektrijaama, kust tuleb ca 90% Eestile vaja minevast elektrienergiast? Ja kogu sellele järgneva kaose tekitamiseks pole ühelgi vaenlase sõduril vaja tungida meie territooriumile ega teha ainsatki püssipauku!

On's e-valimised turvalised?

Eelseisvatest valimistest rääkides ei saa üle ega ümber nn. e-valimistest, mille ebaturvalisusele on viidanud kõik sellest loobunud riigid, ja et see, kes tõsimeeli väidab, et valimistulemustega ei saa manipuleerida ka e-valimiste serveri haldaja, kes selle süsteemi ise loonud ja kes valijate jaoks salastatud isikuna hääled kokku loeb ning seejärel kustutab, on kas võhik või hämab teadlikult.

Siinkohal meenub. kuidas eelmiste valimiste eelõhtul püüdis ETV telemees Marko Reikop oma karismaatilist kaassaatejuhti Grete Lõbu agiteerida e-hääletamise poolt. Pärast Marko korduvaid äpardunud katsetusi arvuti kaudu hääletada ütles Grete leebelt naeratades, et ka see on üks põhjustest, miks valimistepäeval läheb ta pidulikult ise oma valimisjaoskonda ja teeb oma valiku valimissedeli abil ise. Kuulus inglise riigimees WC [Winston Churchill] on väitnud, et kes poliitikast ei huvitu, riskib sellega, et teda hakkavad valitsema hullumeelsed.

Nii palju hoolimist omaenese riigi ja rahva vastu peaks meil kõigil kasvõi kohustuslikus korras olema, et viitsiksime valimispäeval tõusta mugavast arvutitoolist ja minna valimisjaoskonda, kus sooritada oma tahteavaldus.

Kui aga kõigist protestidest hoolimata e-valimised siiski toimuvad, teen ettepaneku paigaldada kõigi valimisjaoskondade ruumidesse helikandjad, kust aeg-ajalt kostaks Heli Läätse esituses laul „Tsirkus", mille ta aastaid tagasi laulis surematuks ühe nüüdseks juba minevikuriigi valimistepäeva kontserdil Kremli Kongresside Palees.

JAAN OSSIS, vaatleja Võrumaalt

Jaga |