Dedovštšina Eesti Vabariigis

22. september 2004


Nii nagu Nõukogude armees, kus suured poisid väikestele varba peale pissisid, pissib Eesti riik oma santlaagri peale. Kuidas teisiti kui dedovštšina'ks nimetada rahandusministeeriumi kärpimispoliitikat, mis välistab järgmise aasta riigieelarve koostamisel puudega inimestele mõeldud ridadel vähemagi arengu tehniliste abivahendite ja rehabilitatsiooniteenuse kättesaadavuse osas.
Riik, kes on kuulutanud puudega inimeste tööturule viimise prioriteediks, kuid selle plaani elluviimiseks pennigi kulutada ei taha, peaks ükskord oma santlaagriga teeristil seistes ära otsustama, kas keerab paremale või kurakätt ehk kas on ka santlaagril asja sinna heaoluriiki, kuhu välja jõuda tahetakse, või jääb nende osaks vaid käsi pikal kerjamine. See, et sante on hakatud viisakalt puudega inimesteks nimetama, nende olukorda paremaks ei tee.
13. oktoobril tahavad pimedad, kurdid, tummad, jalutud ja vaimust vaesed minna Toompeale piketeerima. Tahtmine on taevaasi, saamine on iseasi. Kui kukkur kõhn, on puudetagi inimese võimalused kasinad ühest Eestimaa otsast teise sõita. Hea on, kui leidub tuttav, kelle autonurgas kössitades priiküüdiga liikuma pääseb. Kuigi piketti korraldava Eesti puuetega inimeste kotta kuulub 31 liidu ja 16 regionaalse koja vahendusel ligi 20 000 inimest, ei julge korraldajad Toompeal arvestada rohkema kui 500 inimesega.
Toompeale ei minda selleks, et seda kukrut suurendada. Miljonitest, mida riigieelarves näha tahetakse, ei lähe invarahva tasku mitte üks sent, küll on aga seda raha tarvis, et jalutu endale jalad alla saaks ning rehabilitatsiooniteenuse abil rakendustki leiaks.
Põhjaranniku juhtkiri 16.09.2004

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)