Lõpetage tsensuur ja kogu lugu!

TOOMAS ALATALU,      08. oktoober 2003




Presidendi, Riigikogu jm institutsioonide usaldust avalikustades jättis ajakirjandus suvel mainimata omaenda ebaedu. Ajakirjandus ei julge tunnistada, et üle poole rahvast seda umbusaldab. See tähendab tsensuuri. Päevalehti uskudes pole meil 1999-2002 olnud ei tsensuuri ega ka uut vaikivat ajastut. 9. juuli Kesknädalas soovitasin, et kui ka septembrikuu usaldusküsimuste tulemused ajakirjanduse osas jäävad avaldamata, tuleb sellele tähelepanu juhtida. Nii see jälle läkski.

Eesti ajakirjanduse välisomanike kätte üleminekuga kaasnenud õukonnalehestumine ehk siis asumine Mart Laari viimase valitsuse teenistusse (aga see valitsus mitte ainult ei tulistanud opositsiooni liidri pilti pihta, vaid lootis ka opositsiooni füüsilist kadumist) tõi kaasa ajakirjanduse usaldusväärsuse järsu kukkumise.

Ajakirjandus on augus
Augus ollakse tänagi. Juunis usaldas ajakirjandust 42% ja umbusaldas 55% lugejatest. Viimane rekordiline näit kutsus asjaomastes esile masenduse, sest ajakirjandus oli juba mõnda aega püüdnud ka teise Eesti eest kosta. Ent mis sa teed, kui eestlase hinnangud muutuvad aeglaselt.
Paraku läks nii, et presidendi, Riigikogu jt usaldust avalikustades jättis ajakirjandus mainimata omaenda ebaedu. Sisuliselt tähendas see ka tsensuuri jätkumist. Sündmuste kulg näitab, et kord sellele teele asunud ajakirjanikel on raske teiste keelamist lõpetada. Päevalehti uskudes pole meil 1999-2002 olnud ei tsensuuri ega ka uut vaikivat ajastut, ent ometi defineerisid vähemalt kaks ajakirjandusjuhti augustis tsensuuri Eesti ajakirjanduses (vt Eesti Päevaleht 18.08 ja Postimees 26.08). Ju siis ikka midagi on tänagi olemas!

Tsensuuri tuleb murda
Mina igal juhul soovitasin 9. juuli Kesknädalas (üks lehtedest, kes mind avaldab) juhul, kui ka septembrikuu usaldusküsimuste tulemused ajakirjanduse osas jäävad avaldamata, juhtida sellele päevalehtede lugejate tähelepanu. Tuleb ju tsensuuri murdmiseks kasutada kõiki võimalusi.
Täna jääb mul üle tõdeda, et septembrikuu usaldusküsitluse tulemustest avaldati vaid üks näit - politsei oma. Usaldus politsei vastu on selgelt kasvanud. Isegi presidendi, Riigikogu jne usaldatavust ei avaldatud, ent ausalt öeldes on see loogiliselt põhjendatav - küsitlus viidi läbi enne referendumit ja seetõttu olnuks nende avaldamine tõlgendatav kui hääletustulemuste mõjutamine.
Mul oli huvitav jutuajamine usaldusküsitlust läbi viiva firma esindajaga, kes pärast aja maha võtmist teatas, et võib täpse numbri ajakirjanduse usaldatavuse kohta väljastada "umbes paari tuhande krooni eest" (nii on mustvalgel kirjas). Mõistagi paneb niisugune pakkumine asjatundja naerma, sest omades eelneva kuue aasta andmeid, pole raske öelda, kui palju mõni number kolme kuu pärast on teistsugune. Ent salatsemine ajakirjanduse usaldatavusega on ilmne.

Eesti asjadele ei saa keegi enam pihta
Ajakirjanduse usaldatavuse avalikustamine on aga ülimalt oluline, sest olukord, kus ülejäänute umbusaldamine on pigem norm kui erand, on juba kaasa toonud selle, et mitte ainult muu maailma, vaid ka meie enda otsustajad ei saa enam pihta Eestis toimuvale.
Võtkem või rahvahääletus. Kuidas ikkagi oli võimalik, et küsitlused pakkusid tunduvalt suuremat osalust hääletuses (70% ja enam), kui see tegelikult (63%) oli? Lõplik tulemus on ju ilmses vastuolus tehtud reklaami mahuga ja tehtud kulutustega. Või kas reklaam Eesti ajakirjanduses ongi küsitav, sest ajakirjandust ei usaldata!? Reklaamiga pingutati kõvasti üle, ent sedapuhku tuli valitsusel maksumaksjate raha kulutada ka Euroopa Liidu survel. EL oli suvel tõsiselt häiritud võimalusest, et rahvahääletus võib anda teistsuguse tulemuse. Samas saavutas Läti tunduvalt parema tulemuse (osalus 72%) mitu korda väiksema reklaamiga ja kulutustega. Ent Lätis usutakse ka ajakirjandust - 60%. (Leedus oli sama näit augustis 71%.)
Seega saaks vähemalt ühes asjas maksumaksjate raha kokku hoida: informatsioon õhkkonnast riigis olgu täpne. Ja selles on suur osa ajakirjandusel, mida usaldatakse. Pole mõtet jätkata targutusi tsensuuri üle, see tuleb lihtsalt lõpetada. Need, kes siiski üritavad üht või teist ikka veel maha vaikida, saata teisele tööle.
Miks mitte mõelda sellele, et presidendist lähtuval ühiskondlikul kokkuleppel oleksid ka ajakirjanduse esindajate allkirjad - kui ikka löödi kaasa ühiskonna jagamisel kahte leeri vaimsel tasandil, siis tuleb kaasa lüüa ka silla ehitamises.

Informatsioon õhkkonnast riigis olgu täpne. Ja selles on suur osa ajakirjandusel, mida usaldatakse.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)