Inimesed peavad sularaha kergemalt kätte saama!

Minu meelest peaks siin rõhuma rohkem inimlikele vajadustele – kuna täitsa ilma pangata enam hakkama ei saa, tuleks nii linnas kui ka maal tagada inimestele ligipääs kas pangakontorile või pangaautomaadile. Kahjuks on pea kogu Eesti turu hõivanud suured Rootsi pangad, kes on endaga liitumise eestlastele sisuliselt kohustuslikuks teinud. Swedbank teenis eelmisel aastal teenustasudelt 68,7 miljonit eurot puhastulu. Tänavu 1. septembrist tõusid teenustasud Swedbankis veelgi, eriti toimingutelt, mida tehakse kontoris. Ja samal ajal räägitakse sularaha kasutamise vähendamisest.

Viimase poole aasta jooksul oleme kogenud pidevalt olukordi, kus pangasüsteemid on n-ö maas ning kogu elu jääb justkui seisma. Inimesed ootavad nõutult ning tigedalt poekassas, kus nad ei saa maksta, sest usaldavad panka. Häbenev teenindaja palub joosta sularaha järele, et inimene saaks maksta lõunasöögi eest. Tanklas on hetk tagasi auto täis tangitud, aga maksta ei saa ja maksmata ära minna ei tohi. Sel hetkel valitseb igal pool kaos, inimesed on kurjad ja hädas, aga pank laiutab käsi: „Ups, juhtus!“

Üks mu tuttav hiljuti nördis väga, sest tal oli vaja enne tööpäeva algust pangaautomaati kasutada, aga Tartu peakontori kõigi nelja pangaautomaadi ekraanil laiutas kiri „Ajutiselt suletud“. Kuidas saab riik koos välismaiste pankadega utsitada inimesi sularahast loobuma, kui tegelikult ei suudeta pakkuda usaldusväärselt toimivat pangasüsteemi?

Võtame näiteks Peipsiääre valla. Pangakontorist ärme hakka isegi rääkima, aga vallas pole ka ühtegi pangaautomaati. Ainus variant, kuidas sularaha valla piirides kätte saada, on postkontor. Ent Omniva peab agaralt plaani, et ka postkontor kinni panna. Samal ajal plaksutavad riigiisad rõõmsalt käsi ja räägivad, kuidas kõik hirmsasti peavad pangakaarte, internetti ja kõike muud e-riigile omast kasutama, sest sularaha olla kurjast. Tekib lihtne küsimus: kuidas saab üks poliitik eeldada, et 85-aastane proua, kel ei ole iga liigutuse jaoks kedagi appi kutsuda, peab oskama kõiki oma asju läbi arvuti, pangamaksete ning pangakaartide ajada?

Maal raskendab kõike veel asjaolu, et mõnes paigas pole ükski teenusepakkuja siiani suutnud tagada korralikku internetiühendust, et vähemalt teoreetiliselt või siis näiliseltki tekiks maaelanikul võimalus kõiki oma toiminguid internetis läbi viia. Jumal olgu tänatud peadtõstvate Eesti pankade eest, kes loodetavasti hakkavad pakkuma võõrpankade monopolile konkurentsi!

 Jõuame tagasi sularaha vajalikkuse juurde, mis on maal vaat et lausa elutähtis, sest nagu mainitud, pole seal tihti ligipääsu pankadele. Pensioni kojukanne (sama kehtib muuseas ka sotsiaaltoetuste puhul), mida teeb Omniva, maksab 5,25 eurot väljamakse kohta. Mida tähendab see ühele pensionärile, kes „kahjuks“ elab maapiirkonnas? Seda, et kui pensionäril on õnnestunud koos oma tööstaažitasuga saada kätte 350 eurot pensioni, on tema jaoks iga sent arvel. Viis eurot oma rahanatukesest maksta selle eest, et riik ei taha su eest hoolt kanda? Teeb meele mõruks küll…

Oh seda õnnetust, kui inimene peaks veel rahvapensioni saama! Selle pensioniliigi määr on tänases Eestis tervelt 158,37 eurot (allikas: Sotsiaalkindlustusamet). Ja kui pensionär peab veel sellest summast veidi üle viie euro postikullerile maksma? Sõnad on siin üleliigsed.

Me ei tohi lasta oma väikest riiki sõna kõige räigemas mõttes „rappida“ senikaua, kuni ühel hetkel enam midagi teha pole.

KESKMÕTE: Kuidas saab riik koos välismaiste pankadega utsitada inimesi sularahast loobuma, kui tegelikult ei suudeta pakkuda usaldusväärselt toimivat pangasüsteemi?

ALEKSANDR ŠIROKOV, Peipsiääre vallavanem

Jaga |